Eramajade ehitus käib Tallinnas

Artikkel

- Uudised
- 26. juuni 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eramajade ehitus käib Tallinnas
Küsimustele vastab ehitusfirma AS Kodala direktor Ülo Aljandi
AS Kodala loodi 1990. aasta märtsis ühe esimese firmana Harjumaal ja ka Eestis. Mõtte firma loomiseks sain ma väliseestlastelt. Nad pakkusid välja Eestissse kõrgväärtusega elamurajoonide rajamise idee nende väliseestlaste jaoks, kelle kodud hävisid, aga kes tahavad Eestisse tagasi tulla. Kodala loodigi selliste eramajade rajoonide rajamiseks.
Praegu on meil Ülemiste järve ligidal Järvekülas valminud 30 eramaja. Kokku on elumaju plaanis ehitada ligi 50.
Viimaste aastate tendentsi järgi Eestis peab individuaalmaja -- huumoriga pooleks öeldult -- asuma kesklinnas, männimetsas ja vaatega merele. Näiteks kuulub meile maa Suurupis, mis on Tallinnast 20 kilomeetri kaugusel, ja mida kliendid peavad maja asukohana liiga kaugeks. Järveküla asub Tallinna kesklinnast seitsme kilomeetri kaugusel.
Meie subjektiivse hinnangu järgi on optimaalse «elamisküla» suurus ligi 50 maja. Suurema arvu puhul muutub elurajoon sarnaseks Saue, Laagri või Pääsküla tüüpi madaltiheda asustusega linnakutele. 50 pere puhul tasuvad ära ka oma kommunaalteeninduse lüli kulud nagu prügiveod, tänavavalgustus, elekter ja kanalisatsioon. Samas tunnevad sellise küla elanikud üksteist.
Järgmine samasugune elamisküla võiks tekkida esimesest ligi 10 kilomeetri kaugusele.
Meie esimesed kliendid olid väliseestlased, kellest tänaseks paljud meie klientideks jäänud ei ole. Järgmine klientide laine koosnes merelaevandusega ja meretranspordi agenteerimisega tegelevate firmade juhtidest. Samuti on osa meie klientidest eesti-lääne ühisettevõtete juhid ning ka pärandusesaajad.
Ehituskvaliteedis on Eestis kuue aasta jooksul toimunud peaaegu et revolutsioon. Seda eelkõige tänu kvaliteetsete ehitusmaterjalide Eestisse sisseveole alates 1992. aastast. Siis juba oli, mida valida. Samuti on tõusnud ehitustööliste kvalifikatsioon. Projekteerimises ja arhitektuuris on kuue aasta jooksul suurenenud sanruumide osakaal.
Kui me kuus aastat tagasi arvasime, et enam-vähem teame, kuidas ehitamine käib, siis elu näitas hoopis midagi muud. Näiteks on täna 1992. aastal enda ehitatud maju natuke piinlik vaadata.
Kõige rohkem tõusid hinnad 1994-95 aastal. Ehitamine Eestis on igal aastal 24--30 protsenti kallinenud. 1995. aasta esimesel poolel oli kallinemine meie jaoks kõige suurem -- kasum mõne maja ehitamisest oli siis nullilähedane.
Üldehitamine on alati kõige raskemat elu elanud. Kõrvalharude kasum on suurem.
Ma arvan, et elamiskülade teke Tallinna äärealadele on paratamatu. Kui maaomanikud oma maa tagasi saavad, siis on selge, et nad tahavad seda maad väärtustada, ning parim viis seda teha on ehituse kaudu sellel maatükil.
Kuid ma arvan ka seda, et Tallinna sisesed hoonestusalad hakkavad oma populaarsust kaotama. Kogu maailmas lähevad elurajoonid suurlinnadest välja.
Järjest rohkem muutub tähtsaks puhas elukeskkond, Tallinnast umbes kümne kilomeetri kaugusel, mitte vahetu lähedus kesklinnale. See tendents hakkab Eestis minu hinnangul üha enam hoogu võtma.
Minu arvates on normaalne elamiskeskkond just 50-60 majast koosnevad mikrokülad või -kvartalid lääneriikide äärelinnade eeskujul. Projekteerimisega linnasisestele maadele, mulle tundub, pingutatakse praegu üle. Milleks peaks tihendama näiteks Rocca-al-Mare piirkonda?
Aga peab ka ütlema, et linna projekteerimise määrab väga paljuski ära maade omandiküsimus.
Väga suur. Kõigepealt jäävad riigil maksud saamata. Samuti hakkavad legaalsel ehitusturul ehitajad nõudma suuremaid palku. Ära kaovad ka ehitusfirmade kliendid.
Kliendid praegu ei väärtusta ehitusfirmade garantiisid. Ehitusseaduse järgi annavad ehitusfirmad kaheaastase garantii, mida tellija musta tööjõu käest ei saa.
Praegu peetakse tähtsamaks kulude kokkuhoidu. Näiteks maja pealt, mis maksab 1,4 mln krooni, moodustavad tööjõukulud ligi 400 000 krooni. Musta tööjõudu kasutades saab kokku hoida ligi 100 000 krooni.
Minu hinnangul töötab Tallinnas suvel mustalt ligi kolmandik ehitustöölistest. Seda hinnata on muidugi väga raske, aga ehitusturgu ja tellimuste-pakkumuste arve vaadates võib nii väita küll.
Must tööjõud kaob ära talvel. Siis lihtsalt tööd ei pakuta ja ka ehitamine on talvel kallim. Must töötamine algab alates maist ja juunist.
Nii mõnigi mees on meie uksest, projekt kaenlas, sisse astunud ja ennast potentsiaalse tööde tellijana tutvustanud. Pärast seda, kui me soodsa töö ootuses oleme projekti ära hinnanud ja nõutud ehitustööde kohta hinnapakkumuse teinud, on seesama «klient» minema kadunud, et saadud andmete alusel alustada läbirääkimisi musta tööjõuga.
Firmade öeldud hinnast on väga lihtne makse maha arvutada.
Viimasel ajal oleme me targemaks saanud ja ei anna enam igale uuele projektiomanikule detailset hinnakalkulatsiooni.
Tallinnast väljaspool on pilt kehv. Eriti kurb olukord valitseb Lõuna-Eestis, alates Raplast allapoole.
Väljastpoolt Tallinna pärit töölisi käib aprillis ja mai alguses brigaadide viisi Tallinna ehitusfirmade uste taga ennast tööle pakkumas. Ehitus on hooajaline töö. Eriti tuntud väljarände piirkonnad on Viljandi, Valga ja Tõrva.
Lõuna-Eesti ehitustöölisi rändamises süüditada oleks ülekohtune. Neil ei jää lihtsalt peale Tallinna tuleku midagi muud üle. Praegu on ehitustöö võimalik ainult Tallinnas.
Hetkel kuum