Ühe sidemonopoli elust

Nõukogude ajal ootasid inimesed pikisilmi oma isiklikku telefoni. Lootust saada toanurka väike tirisev masin, millest aeg-ajalt rohkem või vähem armastatud tuttavate hääli kuulda saab, pärandati edasi isalt pojale. Ning mõnele telefoniõnn ikka naeratas.

16. detsembril 1992 allakirjutatud kontsessioonilepinguga andis Eesti valitsus ASile Eesti Telefon monopoli Eestis telefonivõrgu arendamiseks. Kuna senise riigiettevõtte taha astus rootslaste firma Telia ja soomlaste Telecom Finlandi poolt moodustatud ettevõte Baltic Tele AB, olid klientide lootused uue telefonihiiglase sünniga kõrgele kruvitud. Oodati telefoniabonentide arvu kiiret kasvu ja sama kiiret telefonside kvaliteedi paranemist.

Kuid Eesti Telefoni töö jätab soovida. Kuigi firma on loonud umbes 90 000 uut abonenti ja levitanud digitaalside paljudesse Eesti linnadesse ja maakohtadesse, on endiselt kõnede kvaliteet kehv. Paljude maa-asulatega on telefonitsi lausa võimatu ühendust saada. Ka veidi paremas linnasides murravad vestlusesse sisse teised kõned. Kaugekõnede otsevalimine käib maal endiselt kaugsideoperaatori kaudu, otsevalimisest ei varjugi. Ning õnnelik on see, kes satub Eesti Telefoni digitaalvõrgu laiendamise plaanidesse. Majades, kuhu digitaalliin niipea ei jõua, võib telefoni oodates endiselt halliks minna.

Kui kõnede kvaliteeti kõrvutada telefoniteenuste üha kasvava hinnaga, siis on Eesti Telefoni monopoolne olemus kristallselgelt näha. Veelgi paremini joonistub see välja telefoniäri psühholoogiasse süvenedes. Ühe riigi rahvusliku telefonivõrgu loomine on ettevõtmine, mis selle peale kulutatavad miljonid siis kuhjaga tagasi toob, kui telefonivõrk valmis on saanud. Kui mõnel firmal on õnnestunud võrgu rajamisega ühele poole saada, on teistel samalaadsetel firmadel juba kas äärmiselt raske või praktiliselt võimatu ennast turul maksma panna ja juba väljakujunenud monopoliga võistlema hakata. Kuid võistlus on vabas turumajanduses ainukene asi, mis sunnib firmasid rahaküsimisele lisaks ka pakutava teenuse kvaliteedile tähelepanu pöörama.

Küsitavusi on ka Eesti Tele-foni siinsele turule tarnitavate välisinvesteeringutega. Ajavahemikus 1993--1996 on Eesti Telefon paigutanud 1,6 miljardit krooni Eesti telefonside arendamisse. Igati aukartustäratav summa. Teisalt ei tasu investeeringute hiigelsummast ekslikult furoori sattuda. Kui arvestada Eesti Telefoni klientide arvu ja seda, et väga olulise osa neist moodustavad firmad ja ettevõtted, võib arvata, et enamiku investeeringutest on Eesti Telefon juba mitmesuguste telefonimaksudega tagasi saanud.

Eelöeldu taustal võiks es-mapilgul tervitada valitsuse üleeilset otsust mitte kinnitada Eesti Telefoni äriplaani aastateks 1996--2005. Toompeal hurjutati Eesti Telefoni, kuna tolle plaanid maapiirkondade telefonside parandamiseks on väga üldsõnalised. Valitsus pani telefonifirmale süüks ka liiga suure inflatsioonitaseme pakkumist oma tulevaste hinnatõusude põhjenduseks. Äripäev imetleb siinkohal peaminister Tiit Vähi optimismi inflatsioonitempode prognoosimisel.

Valitsuse kriitikanoolte tagant kumavad siiski rohkem kohalikud valimised, kui ärieetilised ja tarbijakaitsest tiivustataud põhimõtted. Telefonimaksude kergitamisele ajutise tõkke asetamine on populaarsust tõstev trikk, mida on hea kasutada valimispropaganda ühe trumbina.