7. juuli 1996
Jaga lugu:

Elu keeb

Samal ajal, kui Põhjamaad on sättinud end juuli alguses üleüldisele puhkustelainele, keeb elu Eestis täie hooga edasi. Puhkuselt on tagasi kutsutud erastamisagentuuri peadirektor Väino Sarnet, sest täna tuleb agentuuri nõukogule esitada Esoilile tehtud pakkumused, ka peaminister Tiit Vähi sai aega puhkust võtta vaid nädalapäevad.

Neljapäeval peavad RASi Silmet erastamisest huvitatud firmad registreerima end aktsiate ostmisel osalemiseks, 20. juuliks peavad vastused Euroopa Liidu mahukale küsimustikule lähetama euroministri kantseleisse kõik ministeeriumid. Täna ja homme on Eestis USA presidendiproua Hillary Clinton, seega ajakirjanikel tööd jätkub.

Meie hullus ja üsna tihti keeristormide kätte sattuvas ühiskonnas tundub selline asjade kulg normaalne. Täielik elu väljasuremine suvel on tuttav ilmselt vist ainult koolidele, üksikutele riigiametitele, suurtele tehastele või kombinaatidele, kus minnakse terve kollektiiviga korraga puhkusele.

Seetõttu vaatame oma punetavate silmade ja haiglaselt kahvatute põskedega arusaamatuses tervisest pakatavaid skandinaavlasi, kuidas nad nii head välja näevad? Töönarkomaanidest kolleegide kõrval on raske aru saada, millal enda tervis üles ütleb ja millal tunned, et enam ei jõua. Sellisest olukorrast on vaid kaks väljapääsu -- minna puhkusele või kaotada töövõime täielikult.

Hull aeg nõuab hulle inimesi, öeldakse tihti. Tõsi on ka see, et hiljem, rahulikumal ajal ei ole selliseid hulle enam kellelegi vaja.

Võiksime kasvõi profülaktika mõttes ühel aastal kõik oma ettevõtted juulis kinni panna, jätta tööle vaid ühistranspordi töötajad ja hädavajalikud teenindussfääri inimesed ning minna kõik koos ühiselt puhkusele. Siis särame sügisel kindlasti enam.

Jaga lugu:
Hetkel kuum