Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas Vene kapitalile anda erastamisel määrav roll?
Mitte ühegi riigi kapitali ei saa erastamisest eemale hoida. Kui Vene kapital on avalik, tema päritolu, ja see, kes selle taga, on teada, siis miks mitte?
Eesti Merelaevanduse erastamise otsustab lõplikult muidugi erastamisagentuur. Minu idee on, et see toimuks aktsiakapitali laiendamise või olemasolevate aktsiate müügi teel. Nii oleks kogu firma terviklikkus säilitatud. Väliskapitali on igal juhul küllaltki palju vaja. Aktsiate kontrollpakist peaks aga vähemalt viiskümmend protsenti kuuluma Eesti päritolu firmale. See on vajalik selleks, et säilitada Eesti Merelaevanduse laevadel Eesti lippu. Seda nõuab ka registriseadus.
Alguses ei oleks ka paha, kui säiliks riigi osalus Eesti Merelaevanduses. Küsimus on siin muidugi põhimõtteline.
Igal juhul peaks kontrollpakk olema erasektori käes, sest muidu ei tulekski keegi erastama. Kas selle kontrollpaki suurus saab olema 51% või 67%, see on juba omaette küsimus.
Eesti transiidi arengu kõige suurem takistaja on praegu ebakindlus piiril. Autodega vedu võtab väga kaua aega. Venemaal on väga palju ebaselgust tolliformaalsustes ja muudes küsimustes. Ning ega Eesit ja Vene riikidevahelistes suhetes erilist usaldust ka ei ole. Transiidis peab hinnapoliitika olema kindel. Peab olema pikaajaline hinnaperspektiiv. Muidu on väga raske teha kaugemaid plaane.
Eesti riigil ei ole nii palju raha, et raudtee kiirelt üles ehitada. Suhtun igati positiivselt sellesse erastamisskeemi, mida kasutati Eesti Gaasi puhul -- kahe tugeva välisinvestori (Saksa ja Vene) kaasamine lisaks Eesti osalusele.
Tõenäoliselt on optimaalne variant kas mingi ühiskapitalile tugineva ettevõtte moodustamine või kontsessioon. Kapitalil, olgu ta punane, sinine või roheline, ei ole vahet. Igasugune kapitali sissetoomine mõjub positiivselt.
Mis puutub Signe Ratso esitatud süüdistustesse nagu oleks Eesti Raudtee üks põhilisi transiidi takistajaid, siis tahaksin öelda, et probleem pole mitte niivõrd raudtee, kui riigi oma. Eesti Raudtee teeb transiidi võimalikuks. Transiit kasvab praegu 11% aastas.
On olemas takistavaid tegureid, mis ei võimalda transiitkaupu rohkem läbi vedada. Piirijaamu ei ole, eriti oleks see nõutav Narvas. Raudtee nõuab väga suuri investeeringuid ja siin ei hoolitse riik oma hea äriidee eest. Omal ajal tuli raha raudtee remondiks Vene naftadollaritest. Praegu neid enam ei ole. Investeeringute vähesusest hoolimata on raudtee püüdnud tegutseda nii hästi kui võimalik.
On kujunenud välja selline situatsioon, kus raudtee on sadamast märksa halvemas olukorras. Sadam on väga suure läbilaskevõimega, kuid raudtee ei ole. Siin on midagi väga valesti plaanitud.