Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestile on vaja loomingulist inseneritööd
Ilma suure kärata üldises tähenduses toimus Tallinnas 28.--30. juunil Eesti Näituste korraldatud esimene Eesti militaarnäitus «Kaitstud kodu».
Korraldajad olid asja ette võtnud ja läbi viinud professionaalselt ning kõik kolm näitusepäeva olid täis kaitseväe, piirivalve, päästeameti, ERA ja tolliameti tehnika ja isikkoosseisu väljaõppe demonstratsioone, kontsertetteasteid jm.
Näitusele olid kutsutud osalema Eestimaa firmad, kes on seotud tehnikaalaste riigihangetega või kes kavatsevad oma aju- ja tootmispotentsiaali meie riigi teenistusse pakkuda. Ühes hästi kujundatud näitusepaviljonis oli meid koos ligi 30 ning kõik me hellitasime korraldajate poolt välja lubatud lootust pälvida vastavate ametkondade juhtivate tehnikaspetsialistide tähelepanu.
Tuli sügavalt pettuda -- meid külastasid küll lähemad ja kaugemad eksponendid, sõjaväelased, muude teenistuste väljapanekute stendistid, perekonnad lastega, kuid väga üksikud ametimehed, enamasti inkognito. Toimus seminar, kus ainsana oli esindatud kaitseministeeriumi büroo, kelle juhataja põhiliseks kõneaineks oli totaalne rahapuudus. Ega viimase asjaolu üle suurt arutada ju saagi, kuid ärevaks teeb see, et ettekandjal praktiliselt puudus ettekujutus kaitseväe vajaduste prioriteetidest. Samas võis antud riigiametniku poolt täheldada tuntud ja levinud umbusku kohalike tootmisvõimaluste suhtes.
Öeldut saan omaenda ja oma koostööpartnerfirmade kogemuse põhjal laiendada ja üldistada. Meie väikeses ja vaeses Eesti riigis on ohtlikku ulatust võtmas ametkondade põlglik suhtumine kohalikesse firmadesse ja nende poolt pakutusse.
Eelistatakse enamasti võõramaist, sest eestimaisel on üldiselt see viga, et tulemus ei tarvitse olla viletsam, kuid soovitud seadet või aparaati, stendi või metoodikat ei saa kohe näha ja käega katsuda. Asi on lihtsalt selles, et ilma tellimuseta ei ole enamasti (väiksemad asjad välja arvatud) majanduslikult põhjendatud risk valmistada katseeksemplar, seda katsetada ja sertifitseerida. Samas ametnikele ei kõlba argumendiks ei madalam hind, ei märkimisväärselt odavam kohalik teenindamine ega ka väljavaade vähendada oluliselt riigi kaubandusbilansi defitsiiti olemasoleva insenertehnilise kaadri rakendamisel jm.
On kohane küsida, kas ametkond selliselt käitudes toimib riiklikult või mitte. Kitsalt võttes on taktikalises plaanis käitumine ehk põhjendatudki, eelkõige küll kui ametnikku ennast vastutusest säästev. Kuid mis järgneb paratamatult sellisele hoiakule pikemas perspektiivis?
Ühelt poolt on riik kulutanud ja kulutab inseneride ja konstruktorite, tehnikateadlaste ja spetsialistide harimiseks tohutuid summasid, kuid teiselt poolt loobub äärmiselt kergekäeliselt ja tihti ka põhjendamatult nende tööst ja teenustest.
See viib kui mitte riigi majandusliku arengu kollapsini, siis kindlasti üha kaugemale Eesti kui loodusvaradelt vaese riigi ainuvõimalikust teadus- ja tehnoloogiamahukat tootmist eelistavast majandusmudelist.
See on probleem, mille lahendamiseks ei saa kaasata eksperte välisriikidest.
Siin peab hakkama saama, kui soovite, oma «talupojamõistuse» abil. Jutumärgid ei tähenda mingil viisil eesti põllumehe halvustamist, vaid suisa tunnustust vaesel ajal hädavajalikele lihtsatele, odavatele ja tihtipeale teravmeelsetele lahendustele. Rakendamata insenerkonnas toimub samas ajude äravool muudele aladele (välisfirmade esindamine, tehnikakaubandus ja teenindus, erialast kauge äriala jm) ning sellega seonduv kvalifikatsiooni kaotamine.
Selle poolest insenerid põllumehest mõnevõrra erinevad, et juba pärast mõneaastast erialatööst eemalolekut ei ole neil võimalik enam kvalifitseeritult oma loomingulise tööga hakkama saada. Nii hävib pöördumatult inseneriteadustealane «kultuurikiht» ühiskonnas.