8. august 1996 kell 22:00

Riiklik võlakiri teenib kindlat riskivaba tulu

Tänapäeva finantsturgudel kujutavad võlakirjad koos aktsiatega endast kahte tähtsaimat instrumenti, kuhu investorid oma (ja tihti ka teiste) raha paigutavad. Võlakirjade suurim eelis on see, et nad kannavad fikseeritud intressi, mida makstakse regulaarselt. Sellist tüüpi instrumendid on eriti sobivad neile investoritele, kes soovivad aja jooksul genereerida kindlat tulu, et katta oma tulevasi kohustusi.

Võlakirju emiteerivad valitsusasutused ja ettevõtted. Kui ettevõte emiteerib võlakirju, siis kujutab see endast firma kohustust, millele tuleb maksta fikseeritud intressi. See eristabki võlakirju aktsiatest, mille hind sõltub firma edukusest ning mis võivad, kuid ei pruugi kanda dividende.

Võlakirju võib käsitleda kui laenu, mis erinevalt tavalisest pangalaenust ei ole tagatud mingite kindlate antud firma aktivatega. Seega on nad eriti sobivad ettevõtetele, kes otsivad uusi finantseerimisallikaid. Teisest küljest ei ole mingit mõtet emiteerida võlakirju, mida ükski investor ei osta, pidades neid liiga riskantseks. Võlakirjaturu peamisteks emitentideks on suhteliselt heal järjel olevad firmad, kellel on ette näidata pikemaajalise äritegevuse tulemused ning kes investorite arvates on võimelised täitma võlakirjadega seotud tulevasi kohustusi.

Võlakirja iseloomustab tema nominaalväärtus ehk hind, millega võlakirja emitent oma kohustuse aegumistähtajal tagasi ostab. Tavaliselt on see mingi «ümmargune» summa, kas 10, 100 või 1000 kodumaist rahaühikut. Nominaalväärtus ei ole aga tingimata see hind, millega võlakirja emiteeritakse, kuna see sõltub paljudest teguritest: võlakirja kupongimäärast (fikseeritud intress, mida võlakirja omanikule makstakse ja mis on tavaliselt sama kogu võlakirja eluea jooksul), turuintressist, aegumistähtajast jne.

Kommertsvõlakiri ehk lihtsalt võlakiri on firmade poolt emiteeritud võlakiri. Ainult ettevõtete poolt emiteeritav konverteeritav võlakiri kujutab endast võlakirja, mida omanik võib soovi korral konverteerida antud ettevõtte aktsiateks.

Ujuva intressimääraga võlakiri on väärtpaber, millele makstav intress ei ole fikseeritud, vaid on seotud mõne välise viiteintressiga, tüüpiliselt pankadevahelise rahaturu kuue kuu intressiga.

Rämpsvõlakiri ehk junk bond on kõrge riski ja kõrge tulususega kommertsvõlakiri. Need on spekulatiivsed instrumendid, mida tavaliselt emiteerivad tundmatud või isegi veel aktiivselt mitte tegutsevad firmad, kuid mis annavad ka kõrget tulu.

Eurobond on võlakiri, mis on välja antud valuutas, mis ei ole emitendi kodumaine vääring. Kõige populaarsem valuuta, milles eurobonde emiteeritakse, on USA dollar ehk nn eurodollari võlakirjad. Vaatamata nimes leiduvale liidesele «euro» ei pea eurobond olema emiteeritud Euroopas.

Riiklik võlakiri on riigi poolt emiteeritud võlakiri. Mõnes riigis on riiklikel võlakirjadel spetsiaalne nimi. Näiteks nimetatakse Inglise riiklikke võlakirju giltideks.

Kommerts- ja riiklik võlakiri kujutavad endast kahte suurimat võlakirjade alaliiki.

Kõige tähtsam erinevus riikliku ja kommertsvõlakirja vahel on see, et kommertsvõlakirja puhul eksisteerib risk, et emitent ei täida oma kohustusi. Samas on riiklik võlakiri aga antud riigi kõige riskivabam investeering, kõigi suuremate tööstusriikide võlakirju võib kohustuste täitmata jätmise aspektist käsitleda praktiliselt kui null-riskiga instrumente.

Riikide valitsustel on unikaalne võimalus maksustada oma kodanikke. Isegi mingi ettenägematu majanduskriisi korral, mis kahjustab mingi konkreetse riigi võimet maksta oma võlga, võib valitsus endale võetud kohustuste täitmiseks tõsta maksumäärasid.

Kuna kommertsvõlakirjadel ei ole sellist kindlust tulevaste intressimaksete ja aegumistähtajal nominaalväärtuse tagasimaksmise suhtes, siis on ettevõtte likvideerimise korral võlakirjade omanikel esmane nõudeõigus firma varadele.

Seetõttu ongi kommertsvõlakirjad tunduvalt vähem riskantsed kui aktsiad, mis üldjuhul kaotavad ettevõtte likvideerimise korral kas kogu või suure osa oma väärtusest.

Hetkel kuum