Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Inimesed ei usu ühtegi reklaami
Ükski terve mõistusega inimene ei usu reklaamidesse, kuid paljud reklaamikriitikud arvavad vastupidi. Inimesi kujutatakse kui arutuid lemminguid, kes pimestatuna reklaami võltshiilgusest sööstavad ühest poest teise, kulutades oma vaevaga teenitud kroone tarbetute kaupade peale. Reklaamiagentuuri, reklaamijat (s.o agentuuri klienti) ja meediakanalit (nt ajaleht) peetakse monoliitseks salakavalaks vaenlaseks, kes, kasutades salajasi nõkse, manipuleerib inimmasside teadvuse ja alateadvusega, eesmärgiks tekitada kunstlikke vajadusi ning rahuldamatut tarbimiskirge. Ometi ma väidan: inimesed ei usu reklaami.
Teisisõnu, me ei usu, et Robert De Niro on kurjategija või kasiinopidaja, kuid vaatamata sellele tarbime filme naudinguga. Samuti suhtutakse reklaami. Näiteks kohupiimakreem Emma reklaamis kasutas Division pehmet jänkut (sic!). Ja me ei uskunud, et kohupiimakreem on sama armas ja pehme kui jänku, vaid jänku oli elemendiks, mis muutis reklaami tarbitavaks ja tekitas positiivseid emotsioone.
Kriitikud eeldavad, et eksisteerib massiinimene. Küsiksin, kus see massiinimene elab. Ei teie ega minu tutvusringkonnas massiinimesi pole. On ainult erinevad inimesed oma rõõmude ja muredega. Mis annab siis alust arvata, et kuskil need massiinimesed ikkagi elavad? Ei olegi mingit alust, sest massi kui sellist ei ole. Reklaamijad teavad seda ammu -- reklaami võib avaldada massimeedias, kuid ostuotsuse teeb iga inimene eraldi.
Massi olemasolu eeldus tuleneb teisest, alati vaikimisi õigeks peetavast eeldusest: inimkond jaguneb reklaami suhtes kaheks -- ründajad ja ohvrid. Ründajateks on suurfirmad ehk kapitalism -- kõikjal olev, kõike suutev piiramatute ressurssidega koletis, kes suudab alati ja igas olukorras saada, mida tahab. Ohvriks on petetud rahvas, kes võitleb oma kunstlike vajadustega ja käitub nagu lambakari, keda ühelt murulapilt teisele aetakse ja vahetpidamata pügatakse.
Jättes need ja ka teised vigased eeldused kõrvale, oleks võimalik kritiseerida reklaami positsioonilt, mis aitaks parandada reklaamide taset.
Mõni aeg tagasi oli reklaami tarbimine tähtis perekondlik sündmus. Nädal lõppemas, koguneti Reklaamiklubi vaatama. Reklaami tarbiti hea meelega, vaatamata sellele, et poes suurt midagi polnud. Saate lõpus naeris Sulev Nõmmik koos kõigi vaatajatega kogu reklaaminduse üle.
Ning veel: Põhja-Eesti elanikkond tarbis pikki aastaid Soome TVst reklaame, omamata mingit reaalset võimalust reklaamitavat tarbida.
Umberto Eco väidab, et kättesaamatu kauba reklaam mõjub revolutsioonile õhutajana. See on tõenäoline, kuna reklaam ei tekitanud soovi Soome TVd keelata, vaid ühiskonda muuta.
Eesti inimene on meedia suhtes skeptiline. Nõukogude ajal oli meedia ülesanne panna inimesed uskuma sotsialismi võidukäiku. Kuivõrd see õnnestus? Sellest ajast on pärit veel kaks seisukohta, mis välistavad reklaami uskumise: lehed valetavad ja seda, mis tegelikult toimub, niikuinii ei öelda.
Inimesed, teie ja mina nende hulgas, tarbivad reklaami. Kui reklaam huvitab või intrigeerib, oleme nõus sellele oma aega pühendama. Reklaamitegijad üritavad tekitada inimeses emotsioone ja siis palvetavad lootuses, et emotsioonid kanduvad üle samuti reklaamitavale kaubale.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et kindlasti on reklaamitegijate hulgas lolle, kes arvavad, et nad on kõikvõimsad «inimhinge insenerid». Ärgem pangem siis neile seda väga pahaks. Ühel päeval nad taipavad.