21. august 1996 kell 22:00

Riiklik katusepakkumine

Sellest ei piisa, kui teie maksud on makstud. Tasutud peavad olema ka naabri maksud. Kui teie naabril on näiteks elektri eest tasumata, sundige teda, vajadusel ka jõumeetodeid kasutades, rahakotti arve maksmiseks kergendama. See on teie enda huvides. Vastasel korral tõmbab keegi X kuskil keskjaamas punaseks värvitud kangi ja tulede kustudes ei näe te pimedas suure vihaga isegi naabrile üle turja äiata. Ning valguse tuppa tagasisaamiseks nõuab elektrionu teilt naabri võla tasumist.

Õnneks olukord veel nii drastiline ei ole, ent pärast Energiamüügi paari päeva taguseid vägitegusid ei tundu selline stsenaarium sugugi nii võimatuna. Kasutades ära monopoolset seisundit ning punast kangi, võib Energiamüük vajadusel panna põlvili ka kõige kangema vastase. Ja sellel, et firmal on elektri eest juba tasutud, on sel juhul argumendina sama palju väärtust kui kolme päeva vanusel kärbsemustal.

Energiamüügile peaks eraldama küünilisuse eest Oscari. Selleks, et Energiamüük Tallinna lihatööstuse alajaama kasutavad firmad otselepingute sõlmimiseks üldse jutule võtaks, maksid nood lihatööstuse juulikuu elektriarve otse Energiamüügile. Väikese kaalumise järel (ilmselt oldi üllatunud raha nii kergest kättesaamisest) soovis Energiamüük, et firmad maksaksid kogu lihatööstuse umbes poole miljoni kroonini küündiva elektrivõla. Kas pole tagasihoidlik nõudmine ettevõttelt, kellest sõltub see, kas teie firma edaspidi ka elektrit saab?! Ning milline suurepärane, kergesti teostatav ja tagajärjekas viis mätsida kinni erinevatel andmetel elektrivarguse tõttu kuni kolmandikuni kogu tarbitavast elektrienergiamahust ulatuvaid puudu jäävaid summasid.

Kõige kurvem kogu asja juures ongi see, et firmajuhil ei jää sellise väljapressimise juures peale käte laiutamise mitte midagi üle. Igal juhul on Energiamüügiga rammukatsumisel kaotajaks pooleks elektrist ilma jäänud firma. Tasub vaid teha väike kalkulatsioon, ja võrreldes firma päevakäivet ja kasumit Energiamüügi nõudega, mille mittetäitmisele järgneks elektrikatkestus, on firmajuht tõenäoliselt rahulgi, et niigi hästi läks. Ning pealegi väheneb ju võla nn osamaks sedamööda, kui palju lisandub osalisi. Seega ei tohiks ju mõnesajatuhandese võla jagamine kümne firma vahel firmadele mingi probleem olla, või mis?

Paljudele elektrishoki põhjustanud lihatööstuse juhtum on märk lähitulevikust. Enamik alajaamu on ehitatud endiste gigantettevõtete külje alla. Need aga jätavad majanduslikes tõmbetuultes lagunedes oma võlgade eest vastutavaks nn allrentnikud ehk heausksed väikefirmad, kes oma maksud on ausalt gigandi kätte tasunud.

Kahtlemata kaitseb firmasid Energiamüügi võimaliku omavolitsemise eest otselepingute sõlmimine. Selle tagajärjel võiks hiljem kohtu kaudu vähemalt mingi osa ülekohtusest nõudest tagasi saada.

Ent otselepingutest on ilmselt lihtsam rääkida kui neid teostada. Alajaam kuulub ju ikkagi suurettevõttele, kelle nõusolek elektri otsemüügiks või alajaama müügiks firmadele on vältimatu, ja milline ettevõte sooviks vabatahtlikult loobuda allrentnikest ehk ühest oma sissetulekuallikast? Riiklikule katusepakkumisele peaks lõpu tegema Eesti Energia erastamine, mille tulemusena peaks turule tekkima mitu omavahel konkureerivat elektrienergia müüjat.

Hetkel kuum