28. august 1996
Jaga lugu:

Kas sotsiaalmaksu jaotamine töövõtjale on õigustatud?

Mina võin öelda oma arvamuse ametnikuna. Praegu maksab sotsiaalmaksu ainult tööandja. Palju on neid, kes ei taha makse maksta. Samas on meie pensioniseadus selline, et see, kui palju makse on makstud, inimese täna saadavat pensioni ei mõjuta. Seega, et asi paraneks ja inimesi hakkaks see huvitama, tuleks muuta seadust. Ja kui oleks töötaja makstav osa, siis see paneks inimesi huvi tundma selle vastu, et tema osa oleks makstud ja ta võib-olla kontrolliks ka tööandjat. See ongi põhjus, miks üldse tuli kõne alla, et võiks olla töövõtja maksukohustus. Ka teistes riikides on selline praktika, et maks jaguneb tööandja ja töövõtja vahel. Samas, esialgses variandis ei olnud tööandja ja töövõtja maksukoormuse jaotumine nii paika pandud, kunagi nägime ette, et töövõtja osa hakkaks järkjärguliselt kasvama. Aga 11. aprillil toimunud valitsuse istungil võttis valitsus seisukoha, et maks võiks jaotuda pooleks.

Oma isikliku arvamuse järgi ei pea ma päris õigeks, et maks jaotub pooleks. Põgusate arvestuste kohaselt võib inimese maksukoormus suureneda. Ma ei nimetaks hetkel konkreetseid arve, aga ta suureneb. Seetõttu pakkusimegi, et võiks alustada väiksematest numbritest.

Antud hetkel, kui me täpselt ei tea, millise koha pensionikindlustuse erinevad liigid ühiskonnas hõivavad, on sulaselgelt ennatlik sotsiaalmaksu jaotust teha.

Kui tekitame praegu olukorra, kus jaotame maksukoormusi ja inimene hakkab ka maksma, siis ühel heal päeval, kui me käivitame kaasaegse Euroopa variandi, et inimesel on võimalik kolmveerand viimasest palgast pensionina kätte saada, see süsteem lihtsalt ei käivitu. Maksukoormuste jagamine on üleüldse ennatlik.

Ka sisuliselt ei ole sellel mingit mõtet. Tööjõukulu tööandjale jääb ju tegelikult samaks.

Ainult ühel juhul ei jää samaks -- siis kui inimene hakkab rohkem maksma. Aga siis tuleb seda eesti keeles öelda.

Oletame, et tööjõukulud jäävad samaks, s.o 133 ühikut (täna 100 palk ja 33 palga pealt makstav sotsiaalmaks). Kui tööandja tahab jätta need 133 ühikut alles, siis saab ta palka tõsta orienteeruvalt 9%. Seaduseelnõu järgi tööandja maksaks 22% ja töövõtja 11%. Siis kui 109st võtta 22%, saamegi tööjõukuludeks 133. Järelikult tõuseb inimese palk ainult 9 protsenti.

Ent maha tuleb võtta nii sotsiaalmaks kui ka tulumaks. Sellisel juhul kasvab inimese maksukoormus üle viie protsendi.

Järelikult tuleks selgelt öelda, et tõstame inimeste maksukoormuse 31 protsendini ja tööandja tööjõukuluks jääb ikka seesama 133 ühikut.

Muidugi võib ka jõhkralt teha -- inimese palk jääb ikka 100 ühikut, tööandja maksab 22% ja inimene maksab 11%, inimese maksukoormus tõuseks seega kuskile 35% kanti. Väga hea näeb välja, või mis?

Järelikult, kui ei ole tehtud läbimängimist, kui palju peaksid tööandjad oma palgapoliitikat korrigeerima, on hullumeelneniisugust ettepanekut teha.

Jaga lugu:
Hetkel kuum