Tubakast

Sotsiaalministeerium on asunud rahva tervise kaitsele, töötades välja tubakaseadust. Eelnõu autor Andrus Lipand näeb silme ees terendamas selget eesmärki, et ühel heal päeval on Eestis igasugune tubakatoodete reklaam keelatud. «Kui juba keelata, siis totaalselt,» ei rahulda teda praegune olukord, kus on keelatud vaid mõnuaine telepildis reklaamimine.

Tubakatöösturid ja müügimehed on uute nippide avastamisel leidlikud. Meenub Prince'i käekellakampaania, mida saatis enneolematu edu, ja Marlboro panus muusikaüritustesse, kus puna-valgesse riietatud näitsikud sigaretid kandikul kätte toimetavad. Hea näide reklaamikeelu tagajärgedest on populaarne teleseriaal V.E.R.I., mille peategelased alalõpmata Trendi pakke avavad.

Vastuseks soovib seaduseelnõu keelata teleriekraanil suitsetava inimese näitamise. Idee iseenesest on ilus ja vastuvõetav, kuid administratiivne keelustamine ei arvesta eriolukordi. Kujutan vaimusilmas ette president Lennart Meri tegemisi jäädvustavat võttegruppi, mis peatab kaamerasurina iga kord, kui Marlboro-mehe käsi tasku suunas liikuma hakkab.

Tubakaseadus on naiivne selles mõttes, et liiga palju on võetud eeskuju 1935. aastal koostatud seadusest, vahepeal on ju 20. sajandi lõpp kätte jõudnud, kommenteerib tubakatööstur Boris Oks, kes on ise eelnõu arutamisel osalenud. Eesti Tubaka peadirektorile on igasugune mõte tubakareklaami keelamisest vastuvõetamatu. «Kui Marlboro reklaamib, siis näitab ta oma uhkust ja jõukust, aga kuidas teisiti teadvustab Eesti Tubakas uute sigaretimarkide tootmist,» imestab Oks.

Tuleb nõustuda Oksa arvamusega, et üks asi on tahtmine keelata, hoopis teine tegelik elu, mis on tunduvalt keerulisem. Tubakaseaduse mõte jääb vähemalt sellisel kujul üsna ähmaseks.