Kas kohalike ettevõtjate eelistamine on õigustatud?

Erastamisel on kohalikele liigagi palju antud. Proportsioon võinuks rohkem väliskapitali kasuks olla. Ma arvan, et lähtuda tuleks riiklikust seisukohast, mitte kodumaiste kapitalistide seisukohast. Riiklikust seisukohast on kõige tähtsam küsimus majanduskasv, kohalike kapitalistide huvid võiksid põhieesmärgiga võrreldes olla teisejärgulised.

Ma ei jaga arvamust, et välisinvestorid on ohtlikud. Selliseid kahtlusi võib muidugi sulepeast välja imeda, aga tegelikult pole need enamasti kuskil kinnitust leidnud. Kiiresti lähevad edasi need riigid, kes on välisinvesteeringtele vaba võimaluse jätnud.

Ülimalt tähtis on aga kodumaise kapitali akumuleerimine. Oluline on, et säästetakse rohkem ja kulutatakse vähem. Nn Kagu-Aasia tiigrid on saavutanud suure edu just tänu sellele.

See on küll õige, et kodumaisele kapitalile tuleks stiimuleid luua, et nad suurendaksid investeeringuid. Ma arvan aga, et soodustuste tegemine otseselt ei ärgita kohalikke ettevõtjaid säästlikkusele.

Kui ostja pakkus ettevõtte eest kõrgema hinna, kui nad on suutlikud tegelikult maksma, siis on see pakkujate majandussituatsiooni ebaadekvaatne hindamine.

Probleem on aga olemas, sest investeeringute osa ettevõtetes on liiga väike ja eriti väike on see siis, kui ettevõtte uus omanik on kodumaine kapital.

Kui kapitali puudujääki üritatakse tasa teha sellega, et ostuhinda vähendatakse, siis on see ühelt poolt mõistetav, aga pole mõistetav ausa konkurentsi poole pealt. Kui ettevõtte ostuhind nulliks kuulutada, ega see siis ei lahenda probleemi.

Probleemi lahendamiseks oleks kõige mõistlikum, et kui omanikel kapitali ei ole ja ka laenukapitali ei ole võimalik juurde saada, siis tuleb osa aktsiaid võõrandada.

Küsimus on selles, kas omada väiksemat osa edukas ettevõttes või omada kõiki aktsiaid pankrotieelses ettevõttes. Valiku tegemine on omanike asi.

Ma ei ole kuulnud, et keegi sooviks kohalikele investoritele soodustusi. Aga Eestis võiks ikkagi ka oma tööstus ja oma laevandus olla. Indrek Neivelti jutt Sõnumilehes oli väga õige.

Muidugi on võimalik ka nii, nagu kirjutab Anvar Samost, et eestlasel on täiesti ükskõik, kas ta sõidab soomlastele kuuluva laevaga või eestlastele kuuluva laevaga. Arutame seda mõtet edasi.

Milleks meil peaks olema eestlasest majandusminister, kui majanduskasv on selline, nagu räägib Vahur Kraft. Toome parem ministri Singapurist, mis on väike riik nagu Eesti, aga kus on majanduskasv kiirem. Lõpuks võib küsida, kas seda Eesti riiki üldse vaja on, peaasi, et hästi elada saaks.

Võtame näiteks põllumajanduse. On selge, et põllumajandus ei saa Eestis olla nii efektiivne, kui on näiteks puidutöötlemine. Põllumajanduse säilitamine on aga seotud töökohtadega.

Kui me ajame äärmuslikult liberaalset majanduspoliitikat, siis tekib väga palju inimesi, kellel ei ole enam tööd. Kõik riigid tegelevad töökohtade loomisega, Eestis aga pole sellega veel tegelema hakatud.

Tööstuse ja tööandjate keskliitu süüdistatakse sellistes asjades, millele selle liikmed mõelnudki pole. Me oleme samuti seisukohal, et välisinvesteeringuid tuleb igati soodustada. Mina ei ole näinud ühtegi töösturit, kes räägib, et välisinvestoritele tuleb teha takistusi.

Küsimus on selles, kas müüa oma tööstus väga madala hinna eest välismaalasele. Kui piltlikult öelda, siis ainult joodik müüb oma vara 10protsendilise hinnaga võõrale maha. Las välisinvestorid tulevad ehitavad ja rajavad siin. Küsimus on erastamises. Eestlased ehitasid tehased üles ja eks see oli üldrahvalik vara. Pole õige kõike välismaalastele maha müüa. Tuleb võtta eesmärgiks 7 protsendi suurune majanduskasv. Seda, mis selle arvu saavutamisele kaasa aitab, tulebki teha. Tuleb hakata eesmärgipäraselt mõtlema.