Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kiirpraam ehk Concorde laskub merele
Kui eelmisel suvel tõstis ootused kõrgele Viking Line'i kiire hiidkatamaraan, mis oma autodekiga lubas uue ajastu algamist siinses reisilaevanduses, siis tänavu suvel me autodekiga katamaraani ei näinud, ei Vikingi ega Tallinki värvides, kuna viimanegi peatas analoogse aluse hanke.
Tallinna ja Helsingi vahelises laevaliikluses esindavad praegu tehnilisi uuendusi sugugi mitte homse sõna tiiburid ja katamaraanid. Need on küll kiired, aga väikse mahutavusega ja ilmast sõltuvad -- tuul 15 m/s on nn riskipiiriks ning isegi juba tuulega 10 m/s meenutab meresõit rohkem skuuterdamist või bussiga põllul risti üle vagude kihutamist.
Meile üsna lähedal tehakse aga meretranspordis revolutsiooni. Kiirpraamid ehk veepealsed Concorde'id on tulemas merele, et õnnestuva kasutuselevõtmise järel asetada kogu meretransport uude valgusesse. Pioneerideks selles protsessis on eelkõige Põhjamaad.
1990. aastatel on üle maailma kasutusele võetud umbes poolsada autodekiga katamaraani. Selle põlvkonna kiirpraame iseloomustavad suhteliselt lühikesed vahemaad: enamasti süstlevad praegused hiidkatamaraanid üle väinade ja teiste mitte eriti avarate veemoodustiste.
Senise kogemuse põhjal on asutud ellu viima ka lastiveoks kohandatud kiirpraami kontseptsiooni, millest ülevaate saamiseks on parim moodus pilguheit esimesele tänavu valminud alusele.
Stena Line tellis Finnyardsilt kolm seni maailma suurimat katamaraani, millest esimene on juba alustanud liiklust Iiri merel liinil Holyhead--Dun Laoghair. Stena aluste liigimäärajanimi on HSS ehk Highspeed Sea Service.
HSSil on alumiiniumkere ja see võtab pardale 1500 reisijat, 370 sõiduautot või 50 veoautot ja 100 sõiduautot ning arendab 43sõlmest maksimaalkiirust.
Piltlikult -- see on sama, kui panna Silja Festivali suurune laev liikuma praeguste tiiburite ja katamaraanide kiirusega. HSS on 126 meetri pikkune ja 40 meetri laiune. Suure kiiruse tagavad neli gaasiturbiinmootorit (kokku 100 000 hj), mis sarnanevad Boeing 747 jõuallikatega. Väidetavalt olevat HSS võimeline vahetama sadamas nii lasti kui reisijad poole tunniga.
HSSi kõrvale on tekkimas muidki sama eesmärgiga, kuid erineva põhimõttega kontseptsioone. Kvaerner Masa-Yardsi EuroExpress on HSSist radikaalsemgi.
EuroExpress on 1977. aastal Wärtsila ehitatud ainulaadse gaasiturbiinmootoriga Finnjeti idee jätkamine. Finnjet ehitati spetsiaalselt Soome ja Saksamaa vahelise liini jaoks, arvestades, et liini elujõulisuse huvides peab laev jõudma ühest sihtpunktist teise vähem kui 24 tunniga.
EuroExpressi monokorpust ei saa nimetada traditsiooniliseks, kuna laev näeb kontseptsioonimudelina välja pigem kui tiibade ja sabata hiid-Boeing.
EuroExpressi eesmärk on läbida Finnjeti marsruut 18 tunniga. See teeb laeva konkurentsivõimeliseks praeguste maaühendustega Soomest Euroopasse.
Danyard töötab koostöös NQEAga Austraaliast HSSile sarnase projekti kallal. Muidu aktiivselt katamaraanluses osalevate Jaapani ja Austraalia laevaehitajate panus uue kiirpraamipõlvkonna arendamises on seni piirdunud Põhjamaade projektides vaid nõuandjana osalemisega.
Sakslaste vähest huvi uute kiirpraamide vastu seletab gaasiturbiinmootorite tohutu kütusekulu. Samuti on avaldatud kahtlust selliste aluste merekindluse üle. Ka niisuguses ulatuses alumiiniumi kasutamine pole seni praktikas laiemalt leivinud (HSSi ehitamine algas vastavate alumiiniumispetsialistide koolitamisest).
Uue põlvkonna kiirpraamide saatus sõltub Stena Line'i esimese HSSi edust. Kas HSSile saab osaks Concorde'i saatus?
Kakskümmend aastat tagasi hõisati, et transpordimaailmas valitsevad peagi ülehelikiirusega reisilennukid ja hiiglaslikud transpordireaktiivid?
Transpordimaailm ootab kindlaid märke HSSi edust või läbikukkumisest, sest kogu laevanduse infrastruktuuri puudutavate muutuste teostamiseks vajaminevaid investeeringuid ei panda lauale niisama lihtsalt.