6. oktoober 1996
Jaga lugu:

Kellel on vaja majandussanktsioone?

Venemaa ja Eesti on kaubandussõja lävel. Eestil on ainsana «au» müüa oma toodangut Vene turul topelttariifidega. Vene riigiduuma on kahel korral arutanud Eesti suhtes majandussanktsioonide rakendamist. 1. septembrist tühistas Venemaa raudteetranspordi soodustariifid Vene firmadele, kes veavad kaupu Eesti sadamatesse. Tagasihoidliku hinnangu kohaselt võib transport kallineda 15--20 protsenti.

See ei ole kaubandussõja viimane pauk. Riigiduumas on ettevalmistamisel eelnõu, mis seadustab sanktsioonid Vene firmadele, kes jätkavad transiiti läbi Eesti.

Millega sellist ilmset vaenulikkust Venemaaga diplomaatilisi suhteid omava riigi vastu õigustatakse. Eelkõige diskrimineeriva suhtumisega riigi venekeelsesse elanikkonda. Kuid kas Venemaa abinõud on adekvaatsed? Ka Venemaa kõrged riigiametnikud on möönnud, et sanktsioonid ei vasta kaugemas perspektiivis kummagi riigi huvidele.

Kaubavahetuse piiramine ning transiidikoridori sulgemine toob kahju kogu Eesti elanikkonnale, ka venekeelsele. Viimastest on ligi kümme tuhat hõivatud just Venemaa-kaubanduse ja -transiidi sfääris.

1993. a Venemaa transpordi- ja sideministeeriumis valminud plaan näeb ette uute sadamate rajamise ja vanade rekonstrueerimise ning Balti transiidikoridori sulgemise. Plaani realiseerimiseks kuluks 10--15 mld dollarit, arvestamata kahju, mida toob majandusliku tasakaalu rikkumine Soome lahe idaosas.

Kui sanktsioonid siiski kehtestatakse, on need ilmselt kellelegi kasulikud. Näiteks Vene mõjusatele äriringkondadele, kes loodavad suuri riiklikke investeeringuid. Samuti mõlema riigi poliitikutele, kes on huvitatud Eesti-Vene suhete halvenemisest.

Majanduslikult oleks Venemaale efektiivsem rajada Petshoora-Timani naftaleiukohast torujuhe Muuga sadamasse. Poliitilistel kaalutlustel eelistatakse juhe suunata Leningradi oblastis rajatavasse uude sadamasse.

Vene ajakirjanduses on sagedased artiklid, kus Balti riike süüdistatakse Venemaa transiidi pealt ülikõrgete kasumite teenimises. Eestist on loodud pilt kui Venemaale kõige vaenulikumast riigist. Ka Eestis pole haruldane ettekujutus Venemaast kui vaenlasest number üks.

Odavam on tegelda profülaktika kui käestlastud haiguse raviga. «Ebasoodustusrezhiimi» kauplemisel Venemaaga saime Isamaa võimul olles, seda kaotada pole õnnestunud isegi Tiit Vähil, kes omal ajal sõlmis Venemaaga vabakaubanduse ja transiidikokkuleppe.

Eestis suhtutakse sanktsioonidesse mitmeti. Ühed on mures, teised loodavad läänele. Kolmandad on rahvusliku primitivismi vangis. Mullu väitis kõrge Eesti diplomaat: «Mida väiksem Vene kaupade transiit, seda suurem on Eesti riiklik sõltumatus.» Sõltumatus millest? Tervest mõistusest ja elementaarsetest majanduslikest arvestustest. Nii oleksid maailma suurimad sõltlased Holland ja Singapur.

Demokraatliku riigi kodanikul on õigus oma arvamusele. Riigiteenistuja puhul tuleb arvestada, mis ta oma riigile ja rahvale maksma läheb. Majanduses, mille oluline osa on transiit, on jutt miljonitest teenitud või teenimata jäänud dollaritest.

Jaga lugu:
Hetkel kuum