Tööpuudus ei ole probleem

Keskmine rakverelane on siin sündinud ja sama koha peal kaua elanud, läbisõitjaid ja juurteta inimesi kohtab siin harva. Tallinlasega tema majanduslikku olukorda loomulikult võrrelda ei saa, kuid siiski elab ta paremini kui mõni teine Eesti väikelinna elanik.

Arvan, et see võiks olla näiteks meile kuulsust toonud kõrgushüppaja Marko Turban. Äriringkondades on kahtlemata tuntuim persoon Oleg Gross. Temale kuulub Rakveres toidukaupluste kett ja väike lihatööstus. Praegu ehitab ta linnaserva kaubakeskust.

Küllap on meilgi samad sotsiaalprobleemid mis mujal. Näiteks ühiskonna heidikud. Ma ei saa eitada nende olemasolu, võin vaid väita, et neid on vähem kui mõnes teises sama suures linnas. Jõudumööda on linn neid ka aidanud. Samas aga -- me saame neid aidatada ju vaid siis, kui nad ise seda tahavad ja selleks valmis on. Seda probleemi Rakveres küll ei ole, et poleks abistamiseks raha või ei leitaks kohta nende jaoks.

Hälvikperedest pärit laste aitamiseks oleme Rakveresse ehitanud perelastekodu, mis on on ainulaadne kogu Eestis. Raha lastekodu loomiseks tuli USAst rahukorpuselt, samuti oleme saanud sotsiaalministeeriumilt toetust.

Loomulikult kipuvad noored, nagu ka teistes väiksemate kohtades, ikka otsitakse tasuvamat tööd või hiilgavamat karjääri. Elu on aga näidanud, et nad tulevad siia tagasi. Mõni pikema, mõni lühema ringiga. Rakvere pole selline koht, kust kõik ummisjalu ära jooksevad.

Tööpuudus on Rakveres kindlasti väiksem mure kui mujal Eestis.

Kolm korda üle vasaku õla sülitades võin öelda, et meie inimestel on töö osas väga vedanud. Pole olnud suuri tagasilööke, riigiettevõtted on erastatud laialdaste koondamisteta ja ilma pankrottideta. Pole ka märke, et lähemal ajal mõni ettevõte suletaks või kuskil hakataks massiliselt koondama.

Tööpuuduse probleem on aga üsna terav linna lähedal maal. Sel põhjusel tühjenevad linnalähedased külad üsna jõudsasti.

Ja veel, paratamatult on ju olemas ka sellised inimesed, kes ei hakka kunagi tööle.

Kokku on Lääne-Virumaale investeeritud 36 miljonit krooni. Konkreetset summat, mis Rakvere linna paigutatud on, ei oska öelda. Tean vaid, et kõige rohkem investeeriti puidutöötlemisettevõttesse Mobel. Enamik investeeringuid on pärit sõpruslinnade ja -maakondade käest.

Vahepeal oli Rakvere linna ajaloos periood, mil siin käis palju välismaalasi, eelkõige soomlasi. Kohalikud lõid nendega ärisidemed ja paljud läksid välismaale raha teenima. Tagasi tulles loodi teenitud rahaga oma firma. Arvan, et ka seda võib nimetada mingil määral investeeriguks.

Huvi meie vastu võiks olla suurem ja me oleme ise püüdnud seda ka suurendada.

Juba neli aastat oleme vaikselt ehitanud Rakverele uut staadionikompleksi, raske on praegu öelda, millal kõik see valmis saab.

Eelmisel nädalal avasime ümbrikud vähempakkumistega raamatukogu ehitamiseks. Pakkumused tulid kaheksalt ehitusfirmalt, summad kõikusid 10--14 miljoni krooni vahel. Nädala pärast valime välja ehitaja. Raamatukogu saame valmis aasta pärast.

Ehitamine käib ka teatrimäel. Seest on teatri peahoone jõutud korda teha, pooleli on väikese saali interjöör. Väljastpoolt on teater veel üsna õnnetus seisus.

Kõige suurem ehitamine käib Rakveres aga hoopiski maa all. Praegu puudub suuremal osal linnast tsentraalne veevõrk ja just seda me välja ehitamegi. Käivitunud on projekt, mis on vabariigis tuntud kui 13 väikelinna keskkonnakaitse programm. Nelja aasta jooksul investeerime veevärgi ehitamisse 40 miljonit krooni. Raha saame kolmelt rahastajalt: kolmandik on laen EBRD-lt, kolmandik vee ja kanalisatsiooni eest makstavatest tasudest ja kolmandik linna eelarvest. Loodame programmile ka riiklikku toetust. Riik on seda meile lubanud, kuid ega selle peale või veel kindel olla.

Paralleelselt õnnestus meil koostöös Rootsi kommuunide liidu ja Rootsi Sigtuna kommuuniga käivitada veel üks kanalisatsiooni ehitamise lisaprojekt. Selleks annab Rootsi kommuunide liit meile tagastamatut abi miljon krooni.

Kõige rohkem on Rakveres muret joogiveega. Äärelinna peame me autodega puhast vett vedama. Rakveresse on kokku voolanud Pandivere põllumajanduse reostatud veed, aastakümnete jooksul on meie vett reostanud lähikonnas paiknevad suurettevõtted. Kahjuks pole nüüd enam võimalik täpselt kindlaks teha, kes kuidas reostanud on.

Eelpool mainitud keskkonnaprojekt hõlmab mitte ainult kanalisatsioonitorustiku väljaehitamist, vaid ka linnale uue veehaarde loomist ja linna puhta vee toomist.

Siis on Rakvere kindlasti palju kenam. Praegu seisavad asjad poolelioleva omandireformi taga. Suur osa hoonetest on küll vahetanud omanikku, kuid protsess jätkub veel mõnda aega. Paljud uutest omanikest ei ole aga huvitatud või võimelised oma vara korda tegema. Hooned on 50 aastat olnud väga halvas olukorras.

Praegu on sarnaselt olukorrale mujal Eestis tekkinud Rakveres seis, kus endine omanik on tagasi saanud kehvas seisukorras vara. Raha tal kinnistu remontimiseks pole, kuid ära müüa ta seda ka ei raatsi või ei saa. Paratamatult tekib nii linna arengus surnud seis.

10 aasta pärast on omandireformiga seotud protsessid leidnud loogilise ja ratsionaalse lahenduse. Peremeheta vara enam ei ole, ka ei ole vara halva peremehe käes. Inimesed, kes ise mingil põhjusel ei saa oma vara korda teha, on selle ära müünud.

Loomulikult korraldab linn ka praegu mitmesuguste eeskirjadega linna heakorda. Samas on selge, et vägisi midagi teha ei saa. Osa asju lihtsalt võtab rohkem harjumiseaega.

Kümne aasta pärast on linn jõudnud oma varadest üle käia ja suudab neid korras hoida. Rakvere on kaotanud oma kuulsuse kui eriti viletsate teedega linn. Ütlus «kesklinnast läbi sõites lõhud kardaani» on tänaseks küll ajalooks saanud, kuid enamik äärelinna teedest on siiski kõva katteta.

Tuleviku Rakvere on ilus linn ja siin elavad õnnelikumad inimesed kui praegu.