Orav ei saa pähklist jagu

Mõista, mõista, mis see on. Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline. Sibul? Vale puha. Hoopis reformierakond. Tema kuld särab Eesti poliitikamaastiku ühtlasel malmisel hallusel kaugele. Erakonna populaarsus on valimiste eel püsinud stabiilselt 20 protsendi ringis. Kullasära lisab ka üldlevinud arusaam, et reformierakonna taga seisavad Eesti kõige rikkamad. Pankurid, kindlustusfirmad, kinnisvarabürood, edukad ekspordiettevõtted.

Siiruviiruliseks teeb reformierakonna tema lubaduste ja tegude vahel haigutav suur veelahe. Mullukevadistel riigikogu valimistel andsid erakonnale oma hääle need, kes lootsid, et poliitikaareenil pöörisena üles kerkinud uus parempoolne jõud suudab tõepoolest teha midagi tõhusat ära ettevõtluse toetamiseks ning kaitsta ärimehi ähvardava vasakpöörde eest. Tegelikkuses polnud oravapoistel pakkuda ei mingeid kindlaid põhimõtteid ega tegevuseesmärke.

Heiki Kranichi välja käidud ettevõtluse tulumaksust vabastamise seaduseelnõu tekitas küll pisikese tormi Toompeal, kuid tegelike sammudeni see ettepanek ei viinud. Veelgi enam, ka reformierakonna muu poliitiline tegevus ja soov esineda löögivalmis rusikana oponentide vastu on jäänud häbematult nõrgukeseks ja jõuetuks. Näib, et reformistidel puudub soov tõsise poliitilise parteina tegutseda. Enne ületuleval pühapäeval toimuvaid kohalikke valimisi jätab reformierakonna vapiorav küll igapidi nälginud ja hõreda kasukaga olevuse mulje.

Reformierakonna põhihäda on arvestatavate liidrite puudumine. Siim Kallas, kelle karismale pandi alguses väga suuri lootusi, on vaikselt mugandunud välisministriametisse ning praktiliselt loobunud aktiivse päevapoliitikuna ja parteijuhina tegutsemast. Erakonnal oleks juba ammu aeg omale uus ja tegus juht vaadata, kuid võimalikud alternatiivid on Kallasest veelgi kesisemad.

Valve Kirsipuu vedas omal ajal hästi Eesti Raadio võitluslike probleemsaadete sarja, kuid erakonnajuhi mõõtu ta välja ei anna. Kranichit peetakse küll reformistide tegelikuks liidriks, kuid tema positsioonid rikub ära käimasolev Lääne-Eesti Panga kohtuasi.

Uno Mereste on pärast suvilakruntide sooduserastamise läbisurumist sarnaselt Siim Kallasega poliitikas tagaplaanile tõmbunud. Toomas Savi, Igor Gräzin, Rein Voog, Ignar Fjuk, Jürgen Ligi, Aarne Veedla, Feliks Undusk ja Toomas Vilosius jätavad mulje, et nad vaid viitsimise korral proovivad poliitikaelu põnevaid mänge.

Tõsi, reformierakonnal on valitsuskoalitsioonis ka positiivne roll. Möödunud aasta sügisel oli ta koonderakonna elupäästja ning astus valitsuses keskerakonna asemele. Reformistidega sai koonderakond ka vastumürgi maaerakondadele. Ühisel jõul on koonderakond ja reformierakond hoidnud ära või mahendanud mitmeid maameeste pakutud rumalusi. Otsesed piirangud ettevõtlusele on reformistid suutnud ära hoida.

Tänane ettevõtja läheb saabuvatele valimistele üsna pessimistlikus meeleolus. Ühtegi sellist erakonda, kes tema huvisid tõsiselt kaitsta võtaks, Eestis lihtsalt ei ole. Et hääli koguda, peavad kõik erakonnad oma tegusid suurte valijamasside tahtmistes lahjendama. Seetõttu on väikeettevõtjate lobby Toompeal praktiliselt olematu ning mattub põllumeeste, tööstusjuhtide, pensionäride, riigiametnike propaganda alla.

Kuid siiski peaks ettevõtja hääletama eelkõige nende jõudude poolt, kes tema tegevusvabadust kärpida ei taha.