Aegna saarest onshore

Eestis pole majandusharu, kus ei makstaks ümbrikupalkasid. Kaasa arvatud «ühiskonna sanitar» ajakirjandus. Lihtsaim riigimaksude vältimise skeem on kasutada offshore-firmat: näiteks maksta oma töötajatele «pimeda» osa töötasust selle raha arvel, mis on kantud kuludesse offshore-firma osutatud transporditeenuse eest. Loomulikult ei meeldi selline maksupettus riigile, kellel jääb nii miljonid kroonid potentsiaalset eelarveraha saamata.

Ajendatud ilmselt eelkõige offshore-firmade mõjust eelarvele, proovib rahandusministeerium keerata maksuvaba kraani pisut koomale ja soovib 15 protsendiga maksustada offshore-firmade osutatud teenustele tehtavaid kulusid. Ministeeriumi püüdlus on väärt eelkõige toetust. Kuid teisest küljest ei tohiks jääda selle lühikese õitsemisajaga otsuse juurde, vaja oleks minna offshore-firmade kasutamise algpõhjusteni ning proovida neid panna oma kasuks töötama.

Ümbrikupalgad on peapõhjus, miks on vaja maksuvabade piirkondadega äritegemisele näppude pihta anda. Ei ole just mõnus olla firmajuhi rollis, kes tahab oma töötajatele palka seaduste järgi maksta, ent peab investeerima sama palju kui tänu maksupettusele kulusid vähendanud konkurent. Viimane saab ju sama suurte tööjõukuludega maksmata jäänud sotsiaalmaksu ja töötaja tulumaksu võrra rohkem investeerida.

Kuid pikema perioodi peale mõtlema peaks panema asjaolu, et firmad kasutavad offshore-firmasid peale töötajale tehtavate kulutuste vähendamise ka ettevõtte tulumaksust kõrvale hiilimiseks. Kas ei oleks riigil mõtet sellele tendentsile rajada lühiajalisest keelupoliitikast erinevat pikema perioodi offshore-poliitikat?

Kui ilma maksuvabade piirkondadeta ei saa, miks ei võiks Eesti riik muuta ühe piirkonna, näiteks Aegna saare maksuvabaks piirkonnaks. Korraldada tuleks konkurss, mille võitja saaks saare kopsaka rendisumma eest 99 aastaks enda valdusesse. Muidugi mõista oleks tegevusalaks maksuvabade firmade registreerimine, ent nüüd mitte enam offshore, vaid hoopis onshore. St firmade makstavad aastatasud jääksid renditasu kaudu Eestisse.

Loomulikult ilmub kohe välja eksperte, kes teatavad, et poliitiliselt, pidades silmas Euroopa Liitu, pole maksuvaba piirkonna tekitamine sugugi kasulik. Ent esiteks, keegi pole veel esitanud vettpidavaid argumente, et Eestil on ELi sees parem kui väljaspool. Ning teiseks, võib-olla antud juhul kaalub majanduslik kasu üles seni üsna ebamääraselt määratletud poliitilise kahjumi.

Kuid on ka teine, Eesti poliitilist renomeed vähem määriv väljapääs, mis muidugi ei välista ka lihtmaksuvaba piirkonna loomist. See on vabamajandustsoon. Ei tohi unustada maksuvabade firmade kasutamise olulist põhjust, soovi rohkem raha saada ning saamiseks ka suur osa kasumist reinvesteerida. Sellest aspektist vaadates on ju tegemist investeeringute tulumaksust vabastamisega, sama asja on soovinud seaduse vormis teha juba aasta algusest reformierakond.

Ehk oleks riigil mõistlik alustada näiteks Kirde-Eesti tööstuspiirkonda vabamajandustsooni loomisest. Madalad maksud ja kiirendatud maa müük peaks garanteerima sellele piirkonnale lisaks kodumaiste ärimeeste rahapaigutustele ka välisinvestorite miljonid kroonid. Üks Volvo või Nissani tehas näiteks Sillamäel oleks ka katalüsaator, mis lükkaks kiiremini veerema uinuma kippuvat majanduskasvu.