22. oktoober 1996 kell 22:00

Kaitserahast

Hiljuti viidi kaitseministeeriumi tellimusel läbi küsitlus, mille kohaselt 60 protsenti vastanutest toetas valitsuse ettepanekut kaitsekulutusi kahekordistada. Küsitlejad andsid vastajatele teada, et lääneriikides moodustavad kaitsekulutused 15, Eestis aga vaid 5 protsenti eelarvest.

Küll aga ei vaevunud küsijad, arvatavasti sooviga juba ette positiivset tulemust saavutada, selgitama asjaolu, et kaitsekulutuste järsu suurendamise korral kasvavad kindlasti ka vastajate otsesed väljaminekud ja maksukoormus. Riik peab kulutusteks mineva raha kuskilt võtma ja seda ei saa muidu, kui firmasid ja riigikodanikke järjest kõvemini pigistades.

Kaitsekulutuste järsk suurendamine kitsa eesmärgi, NATO vihmavarju alla pugemise nimel on valitsuse poolt vastutustundetu samm ja võib võrduda peaga vastu seina jooksmisega. Me ei ole veel nii rikkad, et võiksime relvade peale igaks juhuks kulutada miljoneid, samal ajal, kui politseil napib vahendeid näiteks kuulikindlate vestide muretsemiseks, riigipiir ei pea salakaubavedajaid kinni ja tavakodanik ei tea, mida kriisiolukordades ette võtta.

Kaitseministeeriumi ametnikel oleks kindlasti hea meel võimalikult suur tükk eelarvest endale saada, sest selle raha kulutamist on avalikkusel väga raske kontrollida. Tuleb vaid öelda maagiline sõna: sõjasaladus, ja asi vask. Selle taha on juba lihtne peita oma ärisid ja ebakompetentsust, mille viimaseid pärle on debiilsete noormeeste sõjaväekohustuslaseks muutmine.

Rohkem kui läikivaid automaaditorusid vajab Eesti praegu normaalset majandusarengut. Majanduslik edu peab olema ka kaitsekulutuste mõõdupuuks. Me võime mõne aastaga küll hambuni relvastuda, kuid pole kindel, kas hiljem on üldse kedagi kaitsta, kui kaitseministeerium on maksumaksjast elumahlad välja imenud.

Hetkel kuum