Maksekaart pole riskivaba

Alles see oli, kui üle Eesti levis rõõmus sõnum: teaduse- ja tehnikarevolutsiooni üks kirkaid saavutusi -- pangakaart, nii automaadi- kui maksekaart -- on ka Eestisse jõudnud!

Maksekaardiga ostude eest tasumine on küll äärmiselt mugav. Ei ole vaja kaasas kanda suuri sularahakoguseid ning riskida röövimise või hajameelsuse korral suurest varandusest ilmajäämisega. Samas ei tule ükski hüve riskita. Eesti teenindusasutuste leidlik ja tehnikat tundev personal on nimelt tähele pannud, et maksekaart on hea võimalus võõra raha arvel enda elu kergemaks ja huvitavamaks muuta. Jutt käib maksekaardipettustest, mis Eestis üha sagedasemaks muutuvad ning mille uurimisega tegeleb juba majanduspolitsei.

Illustreeringuks pisike situatsioon. Lähete kenasse Tallinna luksusrestorani. Sööte hõrgutava õhtusöögi, naudite mahedat muusikat ja hõrke veine. Pärast huvitavat vestlust kaaslaste või südamedaamiga otsustate pöörduda kelneri poole. Soovite maksta krediitkaardiga. Näiteks VISA või MasterCard'iga.

Jah, loomulikult, ütleb kelner, ainult et kaardilugemise masin on meil tagaruumis. Tulen tagasi mõne minuti pärast, sõnab ta teile kindlust sisendavalt.

Just selle mõne minutiga toimubki restorani tagatoas teie krediitkaardiga sada imet. Teie kaardi magnetriba kopeeritakse, selleks on olemas spetsiaalsed aparaadid. Mõne aja pärast märkate, et säästlikest eluviisidest hoolimata väheneb teie pangaarve lausa katastroofilise kiirusega. Alguses sadade, mõne aja pärast tuhandete kroonide kaupa. Teie kaardist tehtud koopiaga arveldab juba keegi teine.

Lool on tõepõhi all. Mõni aeg tagasi pöördus Äripäeva taolise kurtmisega üks Toomkooli restoranis einestanud Soome kodanik.

Veelgi peenemalt on käitunud Maksimarketi kassiir, kellele superkaubamajast makstav palk piisav ei tundunud ning kes seetõttu otsustas elektroonilisel teel oma sissetulekutele lisa teenida. Klientide krediitkaartide ja arvutisüsteemi töökindlusega mängides õnnestus tal vahelt teha 50 000 krooni. Trikk, mida kasutati, oli lihtne. Tihtilugu juhtub nii, et kui müüja tõmbab krediitkaarti läbi selle töötlemiseks vajaliku automaadi, see vastust ei anna. Toimingut tuleb korrata. Kui ka siis tulemusi pole, toksib müüja krediitkaardi andmed käsitsi sisse. Siin peitubki kaardiomaniku jaoks risk. Sisselöödud andmed masin säilitab ning hiljem võib müüja koos oma asjatundjatest abilistega teie kaardi turvanumbrid lahti muukida ning seejärel juba teie konto tühjendamise kallale asuda.

Majanduspolitsei on kaardipettuste süüdlaste osas kidakeelne. Loodetavasti on vaikimise taga suuroperatsioon petturite avalikustamiseks ja kõrvaldamiseks. Võib aimata, et tegemist pole mitte paari nutika kelneri või poemüüja geniaalse välgatusega elektroonikavallas. Kaardipettuste taga on organiseeritum süsteem. Samas ei tasu loota, et pettused kaovad igaveseks, kui esimesed nendega katsetajad kinni nabitakse. Kaardisüsteemi puudujäägid lubavad ikka kuritahtlikku ärakasutamist.

See kõik ei tähenda , et kurikaelad mugava maksmisviisi välja suretavad. Kuid maksekaardi kasutaja peaks olema ettevaatlik. Kolm soovitust. Ära anna oma kaarti enda kontrolli alt välja! Ära lase oma kaardi andmeid käsitsi kaardilugejasse lüüa! Kontrolli regulaarselt oma kontoseisu! Siis oled ebameeldivuste eest rohkem kaitstud.