Näpukas käibemaksuseaduses tekitab segadust

Kuni käesoleva septembrini oli välisklientidele teenuseid pakkuvate firmade elu lihtne. Käibemaksuseaduse järgi mahtus välisriigi firmale teenuse osutamine ekspordi mõiste alla ning kehtis nullprotsendiline käibemaksumäär. See tähendab, et reklaamiagentuuride, PR-firmade, advokaadibüroode, audiitorfirmade jt väliskliendile osutatud teenuse pealt kuulus käibemaks tagastamisele. See, kas välisklient kasutas teenust Eestis, välismaal või mõlemal pool korraga, polnud oluline -- kuna tegemist oli mujal registreeritud juriidilise isikuga, läks teenus ekspordina kirja.

Septembris tabas teenuse pakkujaid üllatus. Maksuametist hakkas kostma ettevõtjate kõrvu hääli, et uues käibemaksuseaduses ja rahandusministeeriumi välja antud teenuse ekspordi loetelus on kirjas varasemast mõnevõrra erineva kirjaviisiga punkt. Käibemaksuseaduse paranduse kohaselt loetakse null protsendiga maksustatavaks teenuse ekspordiks nüüd vaid sellist välisriigi firmale osutatud teenust, mida kasutatakse väljaspool Eesti tolliterritooriumi. Seejuures pole kusagil kirjas, mida tuleb mõista teenuse kasutamise alla ning kuidas maksustatakse sellist teenust, millest osa kasutatakse Eestis ja osa välismaal.

«Seadus on seadus,» ütleb reklaamifirmade haldusfirma Age Com finantsdirektor Priit Heinsalu. «Aga kui seadus jätab ametnikule võimaluse pöidlaid keerutada ja anda sellele erinevaid tõlgendusi, siis on riigis midagi valesti,» avaldab ta pahameelt.

Seaduses on kirjas, et «teenuse ekspordiks on väljaspool Eesti territooriumi kasutatavad välisriigi juriidilisele isikule Eestis osutatud teenused». Rahandusministeeriumi loetelus on lausesse lisatud koma. Teenust pakkuvate firmade arvates peaks lausesse liitma «või». Lause kõlaks siis järgmiselt: «Teenuse ekspordiks on väljaspool Eesti territooriumi kasutatavad või välisriigi juriidilisele isikule Eestis osutatud teenused.» Kirjapildis on lausete erinevus väike. Tähenduslikult erineb aga üks lause teisest mitmekümnete miljonite kroonide võrra.

Reklaamifirma esindaja pahameel on arusaadav. Aasta alguses väliskliendiga paika pandud hinnakiri nägi ette, et käibemaksumäär on 0%. Hinnatõusu veidi enne aasta lõppu on välisfirmadele tülikas seletada, seda enam, et erineva tõlgendamisvõimaluse tõttu pole kindel, kas see on üldse vajalik.

«Praegusel kujul kehtiva seaduse järgi on maksuametil õigus nõuda tõestust selle kohta, et teenust kasutatakse väljaspool Eesti tolliterritooriumi,» püstitab Heinsalu probleemi.

«Mida aga üldse tähendab sõna «kasutama»?» pärib audiitorfirma Price Waterhouse maksukonsultant Ain Veide nõutult. Seadus ei anna küsimusele vastust. Kuidas tõlgendada näiteks juhtumit, kui välisfirma soovib erastada Eesti ettevõtet ning tellib selleks vajalikku konsultatsiooni või PR-teenust mõnest Eesti büroost. Küsimuse üle, kas firma kasutab saadud infot Eestis või välismaal, võib diskuteerida lõpmatuseni, leidmata üksmeelset vastust. Sihikul olev ettevõte asub küll Eestis, otsus eratamise kohta langetatakse aga väljaspool Eestit firma peakorteris -- poolt- ja vastuargumente on sama palju kui meres vett. Dokumentidega teenuse kasutamise tõestamine on kohati suisa võimatu.

Advokaadibüroo Concordia omanik Urmas Arumäe nimetab olukorda absurdseks. «Sellest saab muidugi mööda, kui vaja -- tuleb hakata ilmselt töötajatele rohkesti väliskomandeeringuid vormistama,» lisab kogenud vandeadvokaat. Kui oskusteave antakse edasi väljaspool Eesti piire, siis on see teabe kasutamine välismaal.

Probleemi ees on reklaamiteenuse pakkujad, kes ei suuda otsustada, kas tõsta osaliselt välisklientidele pakutava teenuse hinda või mitte. Reklaamikampaania puhul asub näiteks reklaamipind ja kasutatakse eetriaega Eestis, osa teenusest kasutatakse aga väljaspool Eesti territooriumi. «Kas sellisel juhul peaks panema käibemaksu juurde ainult reklaamisentimeetrile ja eetrisekundile,» arutleb Heinsalu. «See oleks jabur, sest sellisel juhul tuleks arvel erinevaid ridu maksustada erinevalt -- Eestis kasutatav teenuseosa 18 protsendiga, ülejäänud null protsendiga,» lükkab ta väite kohe ümber.

Selguse saamiseks saatis üks firma esindaja rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna spetsialistile Ain Ulmrele järelepärimise. Kantsler Enn Pandi allkirjaga kirjas vastatakse, et alates 1. septembrist kehtib 18% suurune käibemaks juhul, kui välisriigi firma on kasutanud reklaamiteenust Eesti massimeedias. Samas kirjas seisab, et nullprotsendine käibemaksumäär rakendub vaid juhul, kui teenust kasutatakse kogu ulatuses välismaal.

Rahandusministeeriumi poole pöördunud firmad on saanud vastuseks, et ministeerium pole tahtnud teenust pakkuvaid firmasid meelega täbarasse olukorda panna. Heinsalu räägib, et eravestluses nimetas Ulmre kirjas olevat punkti «näpukaks» ning lubas, et rahandusministeerium annab kuu jooksul maksuametile täiendava käitumisjuhise, mis ei näe ette käibemaksu võtmist välisriigi firmale osutatud teenuse puhul.

Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna juhataja Andres Hundi sõnutsi ministeerium käibemaksuseaduse muutmise ettepanekut valitsusele tegema ei kiirusta. «Tasub kaaluda, kas see on ikka otstarbekas,» märgib ta ettevaatlikult.

Hunt räägib, et Eesti territooriumil kasutamise punkt tuli käibemaksuseadusesse sisse seetõttu, et varasem seadus võimaldas teenuse ekspordina tõlgendada ka välisfirma Eesti filiaaliga sõlmitud lepinguid.

Riigi rahakoti seisukohast pole «näpuka» muutmine kuigi ahvatlev. Endalegi ootamatult on riik saanud juurde korraliku tuluallika. Firmajuhid viitavad küll sellele, et kusagil Euroopas ei maksustata käibemaksuga teises riigis registreeritud firmasid. Samas ei pea Eesti tingimata järgima Euroopa Liidu direktiivi, mille kohaselt maksab firma makse vaid seal, kus asub tema juriidiline aadress. Kuni rahandusministeerium olukorda kaalub, on kahevahel ka maksuamet -- kas vaadata «näpukast» mööda või alustada tulutoovat jahti.

Riigi maksuametis käibemaksuga tegeleva osakonna juhtaja Sirje Pulk sõnab, et maksuametil on praegu pooleli läbirääkimised rahandusministeeriumiga, et saada täpsemaid käitumisjuhiseid. «Seaduse punkt on tekitanud segadust,» möönab ta lühidalt.

Teenust pakkuvate firmade seisukohast on kõige ärritavam asjaolu, et seadus jätab maksuametile võimaluse toimida erinevalt -- sõltuvalt sellest, kui hästi suudab firma maksuametile tõestada, et tema pakutud teenust on kasutatud just nimelt väljaspool Eesti tolliterritooriumi.