Liiklusohutus müügiks

Maanteeameti liikluse allosakonna peaspetsialist Arvo Raedla ütleb, et olemasolevatest viitadest on kõlbulik ehk ainult kolmandik.

Viida- ja märgimajanduse korrastamine ühe aastaga käib maanteeametile üle jõu, kinnitab maanteeameti peadirektori asetäitja Koit Tsefels. «Vastasel juhul ei jätkuks raha ei maanteede pindamistöödeks ega asfaltkatte paigaldamiseks, ei lume sahkamiseks ega liivatamiseks,» lisab ta.

Maanteeameti halduses on kümme põhimaanteed pikkusega 1194 kilomeetrit, 2617 kilomeetrit tugimaanteid ja ligi 11 000 kilomeetrit kohalikke maanteid.

Koit Tsefels lausub, et teeviitade probleem kerkis maanteeameti ette kolm-neli aastat tagasi, kui viitadel hakkas vana helkmaterjal nähtavust kaotama. Tõsise löögi andis tema sõnul ulatuslik vargustelaine.

1994. aasta lõpus -- 1995. aasta alguses tekitasid alumiiniumivargad teeviitade rüüstamisega riigile 1,5 miljonit krooni kahju. Lühikese aja jooksul jõuti pihta panna peaaegu kõik alumiiniumalusel olnud viidad.

Üksikud vargad on tänaseks tabatud. Lääne maakohus on esitanud neljale Tallinna ja Harjumaa elanikule süüdistuse grupiviisilises varguses, mis näeb ette vabadusekaotuse kolmest kuust kuni kuue aastani.

Lääne maakohtu esimehe Maie Krami sõnul said mehed varastatud alumiiniumtahvlite eest kokkuostupunktis tühised summad. Lääne-, Harju- ja Pärnumaa teedevalitsusele tekitati aga üle 128 000 krooni kahju.

Arvo Raedla sõnul on teeviitade ja liiklusmärkide varastamise ja rikkumisjuhtumid viimasel ajal tunduvalt vähenenud. «Negatiivse poole pealt paistab silma vaid Ida-Virumaa, eriti Sillamäe ümbrus,» lisab Raedla.

Tema sõnul on vargad hakanud himustama plastikust tähisposte koos helkuritega. «Just Sillamäe ümbruses on kümned tähispostid jala pealt maha saetud,» lausub Raedla.

Hea atlas on autojuhile sageli parem abimees kui teeviidad maanteel. «Meil puudub viitamise otstarbekas süsteem,» tunnistab Raedla. «Praegune viitamise põhimõte on ära näidata suuremad linnad ja asulad, väiksemate asustatud kohtade viitamist see eriti ei hõlma.»

Koit Tsefelsi sõnul on nõrk koht eelkõige selles, et iga maakonna teedevalitsus on paigutanud väikekohtade viidad üles oma äranägemise järgi ja pole naabermaakonna kolleegidega vaevunud oma süsteemi kooskõlastama.

Samas tunnistab Arvo Raedla, et igal ristmikul pole kunagi võimalik näidata kõiki variante, kuhu antud kohast saab sõita. «Me ei saa ju kellelegi ette kirjutada, et ta võiks Tallinnast Tartusse Viljandi kaudu sõita,» selgitab ta.

Maailmas on välja töötatud arvutiprogrammid, mis panevad täpse kaardimaterjali põhjal paika, millisel ristmikul on otstarbekas millises suunas sõita. Kaks aastat tagasi pakkus Eesti maanteeametile poole miljoni krooni eest sarnast arvutiprogrammi Saksamaa suurim teeviitu ja liiklusmärke valmistav tehas Dannbach, kes on Euroopa Liidu Phare-abiprogrammi raha abil juurutanud analoogseid projekte ka Venemaal.

«Taotlesime eelmisel aastal viidaprogrammi soetamiseks ja juurutamiseks Phare raha,» räägib Koit Tsefels. «Paraku nägi teede- ja sideministeerium teisi prioriteete ja suunas abiraha mujale.»

Tänavu üritas maanteeamet taas abiraha saada. Sedakorda ei toetanud eestlaste taotlust Saksamaa. «Praegu uurime, kas õnnestub viidasüsteemile Phare raha saada Soome kaudu,» ütleb Tsefels.

Maanteeameti ühe juhtfiguuri kinnitusel tuleb kaasaegne viitade süsteem Eestis ruttu juurutada. «Kui me kalleid viitasid süsteemitult paigaldame, tuleb hiljem palju raha kulutada ümbertegemisele,» põhjendab ta.

Maanteedele tuleks liiklusmärke viitadest vähemalt kolm korda rohkem paigaldada, ütleb Arvo Raedla. «Lisaks tuleb kohe pooled liiklusmärgid uute vastu välja vahetada,» lisab ta.

Maanteeamet korraldas 1994. aasta lõpus esimese konkursi, mille eesmärk oli oma aja ära elanud liiklusmärgid Pärnu maanteel välja vahetada. Konkursist võttis osa 13 firmat, neist neli Eestist. Konkursi võitis ME Signaal üks jaoskond, millest on nüüd välja kasvanud teeviitu ja liiklusmärke valmistav AS Mälberg.

Koit Tsefelsi sõnul pole maanteeamet nii ulatuslikke konkursse rohkem korraldanud, sest iga maakonna teedevalitsus on viidad ise tellinud.

«Kavatseme aga lähemal ajal selgeks teha viitade ja liiklusmärkide vajaduse ning rahalised võimalused järgmiseks aastaks, et korraldada kevadel suurema partii liiklusmärkide valmistamiseks konkurss,» lausub Tsefels. Ta lisab, et konkursi eesmärk on alandada ka Eestis toodetavate liiklusmärkide hinda.

Eestis on liiklusmärkide ja teeviitade arvestatavaid valmistajaid kolm-neli. Toote ühe ruutmeetri keskmine hind on ilma käibemaksuta umbes 1000 krooni.

Koit Tsefels nõustub ASi Mälberg ainuomaniku Heino Mälbergi kurtmisega, et praegu võib teeviitu ja liiklusmärke toota kes tahes, sest keegi ei sertifitseeri valmistajaid. Riigiametnik lubab aga viitade ja liiklusmärkide tootjaid hakata järgmisel aastal litsentsima.

Liiklusmärkide ja teeviitade valmistamisel on aluseks 1993. aastal vastu võetud standard. Standard ei kirjuta ette viida suurust, küll aga näitab ära tähtede kõrguse, vahed, nooled jms, samuti selle, kui kaugele teest ja kõrgele maapinnast tohib viidad-märgid üles panna.

Heino Mälberg peab riikliku standardi mitmeid nõudeid liiga pehmeteks. «Viida materjali kohta on standardis öeldud vaid, et see peab olema mitteroostetav,» räägib Mälberg. «Papp ja vineer ka ei roosteta.»

Liiklusmärkide ja viitade valmistamiseks kasutatakse kaasaegset tehnikat ja materjale. Kõikjal maailmas aktsepteeritakse USA firma 3M valgustpeegeldavat kilet. Kile lõikamisseadet juhib arvuti ja kile kleebitakse plekile spetsiaalse pressi abil.

«Kui pimedas teeviita ei näe ja sa ära eksid, siis surma ei saa,» lausub ASi TREV-2 tootmisdirektor Lembit Makstin. «Hoopis hullem on, kui pimedas ei näe näiteks ohtliku kurvi märki.»

Makstin sõnab, et Tallinna--Tartu kiirtee lõigu lõpus toimus aastas keskmiselt 12 liiklusõnnetust. Autojuhid põrutasid seal otse, kuna nad ei näinud lõigu lõpus suunda näitavat punast hoiatusviita. «Kolm aastat tagasi valmistasime uue märgi, mille katsime HI-kilega,» lisab Makstin. «Rohkem pole seal ühtki õnnetust olnud.»

TREV-2 teemärkide projekti juhi Ants Ojamaa sõnul on nende firma Eestis ainus, kes valmistab kuni nelja meetri pikkusi teeviitu. «Meie toodangu põhitellija on maanteeamet,» sõnab Ojamaa. Ettevõte on valmistanud ka paljudele Eesti valdadele piiritähiseid.

Arvo Raedla sõnul peavad ka valla- ja erateedele paigaldatavad viidad vastama kehtivale standardile. «Viidad tuleb kooskõlastada kohaliku teedevalitsusega,» lisab ta. «Paraku ei peeta sellest nõudest alati kinni.»

Koit Tsefels peab oluliseks probleemiks seda, et paljud firmad on maanteede äärde paigaldanud omavoliliselt reklaamtahvleid. «Mõned neist varjavad lausa liiklusmärke,» kurjustab ta.

Juunis võttis valitsus vastu määruse, mis reglementeerib teele liikluse korraldamiseks mittevajalike teabevahendite ülespaneku korda. Tee omanik võib standardile mittevastava viida või reklaamtahvli paigaldajalt nõuda tahvli mahavõtmist ja nõude mittetäitmise korral need paigaldaja kulul ära koristada. Aega reklaamtahvlit korrastada on kuni 1. oktoobrini 1997.