Õigusjärgsed omanikud kaotasid Muuga sadamale

Ringkonnakohtu halduskolleegium kinnitas sellega Tallinna halduskohtu otsust, mis tunnistas seaduslikuks valitsuse määrused, millega vaidlusalune maa-ala jäeti riigi omandisse.

Harju maavalitsuse vastava komisjoni otsusega tunnistati Armilde Müür ja Linda Sepp 1994. aastal omandireformi õigustatud subjektiks Jõelähtme vallas asuvate maatükkide osas.

Oma kaebuses vaidlustasid nad valitsuse määrused põhjusel, et Muuga sadama ehitistel ja rajatistel ei ole kinnitatud ehitusprojekte ja -lubasid, samuti puuduvad kinnitatud maakasutusdokumendid.

Halduskohus tõdes, et vaidlusalused maatükid anti tähtajatult sadama kasutusse juba 1980. aastatel toonase ministrite nõukogu määrustega. Lisaks on Tallinna täitevkomitee andnud 1984. aastal välja maakasutusõiguse riikliku akti, samal aastal väljastati ka ehitustööde alustamise luba. Varem NSV Liidu merelaevanduse ministeeriumile kuulunud hooned ja rajatised läksid 1991. aastal Eesti Vabariigi omandusse ning arvati 1993. aastal riigi omandisse jääva vara nimekirja.

Kohtuotsuses viidatakse samuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrale, mille kohaselt pidanuks kohalik omavalitsus enne maa tagastamise otsust välja selgitama, kas ei ole esitatud taotlust selle maa riigi omandisse jätmise kohta. Juhul kui see nii on, tuleb vara omandireformi aluste seaduse järgi kompenseerida.

Õigusjärgsete omanike esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi viitab oma apellatsioonis sellele, et vaidlusalune maa läks üle Eesti Merelaevandusele, mitte aga Tallinna Sadamale. Seetõttu tulnuks maaeraldused ümber vormistada, mida aga pole tehtud, väitis Hallmägi.

Lisaks käib Hallmägi sõnul vaidlus maatükkide üle, kus pole mingit majandustegevust alustatud ning teenindusmaana ei saa käsitada üldiselt arenguks reserveeritavat maad.

Ringkonnakohtu halduskolleegium andis möödunud nädalal teatavaks saanud otsusega siiski õiguse Tallinna Sadamale ja Eesti Raudteele, keda esindas vandeadvokaat Asko Pohla.

Kohus leidis, et Muuga sadama ehitisi ei saa pidada ebaseaduslikeks ja et need kuuluvad Eesti riigile. Seega oli kohtu meelest Eesti riigil ka õigus jätta sadama ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse.