Euroopa Liit on eestlaste jaoks tundmatu suurus

Eestist lääne pool laiub enamiku eestlaste jaoks avastamata ja tundmatu imedemaa Euroopa Liit. See vabatahtlike riikide ühendus oma seninägematu bürokraatia ja hästitasustatud ametkonnaga kätkeb endas tuhandeid võimalusi elujärje edendamiseks mitte ainult liikmesriikidele, vaid ka Ida-Euroopale. Samal ajal kui iirlasest kitsekasvataja pangakontole laekub Brüsselist kiviaedade parandamiseks sadu naelsterlingeid, saab poola kooperaator abiprogrammi korras pulgakommide valmistamiseks samas väärtuses zlotte. Kõik asjaosalised on õnnelikud, sest kitsekasvatajal pole kunagi olnud kiviaedu, poolakas pole iial teinud pulgakomme, aga euroametnikud on teinud oma töö ja täitnud missiooni liidu ees.

Selline nägemus EList on kahtlemata ühekülgne, kuid iseloomustab igati eestlaste arusaamu Euroopa asjadest. Ta toob päevavalgele fakti, et vaatamata ridamisi ametisse nimetatud euroministritele ning igasugustele abiprogrammidele pole riik suutnud oma kodanikele selgeks teha, mida EL endast õieti kujutab ja miks meil nii kangesti on vaja sellega liituda. Pigem on poliitikud ja valitsusametnikud EList maalinud laialivalguva kujuga monstrumi, millega on vajaduse korral hea oma saamatust ja ebakompetentsust argumenteerida. Väidet «Aga Euroopas ju on!» kohtab avalikes sõnavõttudes ja kirjatükkides üha sagedamini. Nutikamad tegelased on rakendanud ELi oma karjääriredeli külge, sest Brüsseli pirukad on magusamad ja tagavad rahulikuma vanaduspõlve kui need, mida osatakse küpsetada Maarjamaal.

Tiit Vähi järjekordses valit-suses euroministri koha saanud arenguparteilane Andra Veidemann on lubanud lõpetada siiani kestnud hämamise Euroopa Liidu ümber ja valla päästa suure propagandakampaania ELi ideede propageerimiseks Eestis. Kõik ametis olnud euroministrid, nii Endel Lippmaa kui Riivo Sinijärv, on ka eelnevalt midagi kokku lubanud, kuid nende töö tulemuslikkusest on väga raske rääkida. Kuigi esimene pani märgi maha Euroopa Liitu astumise tingimusi käsitleva valge raamatuga ja teine väitega, et eurominister on igas ministeeriumis tegija, puudub siiani tõsiseltvõetav analüüs, mis loetleks üles ELiga liitumisega kaasnevad plussid ja miinused.

Toimetuse arvates võiks Andra Veidemann uues ametis vähemalt nii palju eelkäijatest erineda, et uurib välja ja teadvustab kohalikele ettevõtjatele EList raha saamise võimalusi. Kuni Eesti pole veel ELi liige, tuleks Brüsseli bürokraatidelt üritada maksimaalselt igasuguseid abirahasid välja pigistada. Olgu tegemist kasvõi eurostandardile vastavate banaanide jaoks nagide tootmise käivitamisega või keskkonnaminister Villu Reiljani hiljutise ideega Eesti loodust ürgveistega ilmestada.

Siis on ehk lootust, et kui kunagi peaks läbi viidama referendum ELiga liitumise küsimuses, jääb jah-sõna peale nende kodanike ei'le, kes täna ei suuda kuidagi aru saada, miks ühest liidust kiiresti lahkudes ennast kohe teisele maha müüakse.