12. detsember 1996 kell 22:00

Tallinn peab võla katteks juurde laenama

Täna võime hea meelega tõdeda, et Tallinna linn ei ole ainult astunud rahvusvahelisele kapitaliturule Nomura International plc korraldatud võlakirjade emissiooniga mahus 480 miljonit krooni tähtajaga kolm aastat, vaid on seal omandanud ka usaldusväärse partneri maine, kes oma kohustusi täidab täpselt ja õigeaegselt. See loob head eeldused uute soodsate investeeringute saamiseks tingimustel, millega tehakse taolisi tehinguid Skandinaavia riikide linnadega. Ning seda vaatamata asjaolule, et vabariigil puudub krediidireiting.

Eespool toodud väiteid kinnitavad huvitavad ja linnale igati soodsad pakkumused koostööks mitmete maailma tuntud pankade ja finantskorporatsioonide poolt. Siinkohal võiks nimetada USA panku Merrill Lynch ja Chase Manhattan, Jaapani panka Norinchukin Bank, Itaalia finantskorporatsiooni Fondigest, Soome panka Merita. Ka Nomura International plc on avaldanud valmisolekut edaspidiseks koostööks.

Esitatud koostööpakkumuste tingimustega on juba tutvutud eelläbirääkimiste käigus. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus on vaja otsustada linna rahapoliitika käesoleva momendi olulisim strateegiline küsimus -- kas võtta uus võlg rahvusvaheliselt kapitaliturult linna eelarveliste võlakohustuste täitmiseks või teha seda linna omavahendite akumuleerimise teel ning nende vahendite arvel.

Teatavasti linna võlakohustused eelarvest järgmisel kolmel aastal moodustavad 523 miljonit krooni ning see on kõik seoses võlakirjade väljaostmisega Nomuralt. Samal ajal on ka linna ettevõtetel soliidne võlakoorem (kuigi mõningal määral väiksem eespool märgitud numbrist), mis on põhiliselt võetud linna sooja- ja veemajanduse renoveerimiseks. Kuigi selle koorma kandmise raskus ei lange otseselt linna eelarvele, vastutab lõppkokkuvõttes linn ka nende võlakohustuste eest.

Kui linna võlga tasuda traditsioonilisel viisil, see tähendab omavahendite akumuleerimise teel ning nende arvel, väheneksid järgmisel kolmel aastal oluliselt investeeringud linna infrastruktuuri objektidesse, eriti mis puudutab linna liiklust. Ilmselt me endale niisugust «aja mahavõtmist» linna infrastruktuuri ajakohastamisel, eriti uute teede ja liiklussõlmede väljaehitamisel ning vanade rekonstrueerimisel, lubada ei saa. Kõik, mis on kavandatud, tuleb niikuinii varem või hiljem ära teha, kuid 3--4 aasta pärast tähendab see mitmekordselt suuremaid kulutusi.

Seega, argumendid räägivad antud juhul praeguse võla refinantseerimise kasuks, mis sisuliselt tähendab võla tasumist uue võla võtmisega. Kuna linna positsioon on rahaturul tõepoolest tugev, on võimalik välja kaubelda väga soodsad uued laenu- või emissioonitingimused. Kasvõi niisugune tingimus, et linn ei tee esimesel kolmel aastal uue pikaajalise laenu tagasimakseid.

Seega on linnal kaks varianti käesoleva momendi laenupoliitika määratlemisel. Esimene variant eeldab raha tasapisi kogumist ning maksmist ning mis kahtlemata on rohkem vastuvõetav eestlase hingele, kellele pole kunagi meeldinud võlga võtta ja võlga anda. Kuid antud juhul see ideoloogia pidurdab oluliselt linna infrastruktuuri arengut, eriti aga liiklusprobleemide lahendamist järgmisel kolmel aastal.

Teine võimalus eeldab olemasoleva võla refinantseerimist uue võlaga, mis mujal maailmas teiste riikide ja linnade laenupraktikas on hästi levinud ning kedagi see murelikuks ei tee. Muidugi tuleb ka see uus võlg tagasi maksta, kuid seda tuleb tasuma hakata alles kolme aasta pärast ning seda aega saame kasutada linna pakiliste põhiprobleemide lahendamiseks.

Hetkel kuum