Pensionireform ei lahenda probleeme

Kauaoodatud pensionisüsteemi reformimine piirdub suure tõenäosusega kahjuks vaid mõningate kosmeetiliste muudatustega, jättes pea täielikult lahendamata fundamentaalsed probleemid. Suur osa energiast on läinud täiesti teisejärguliste küsimuste peale, nagu näiteks vaidlus selle üle, kuidas jaotada sotsiaalmaksu tasumine tööandja ja töövõtja vahel, kuigi tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust. Kokkuvõttes maksab kõik ju ikkagi kinni töövõtja.

Samas on vastuseta jäänud küsimus, kust leida äraelamist võimaldava pensioni maksmiseks vajalikud summad, kui Eesti elanikkond kiiresti vananeb. Lootus, et inimese tulevase vanaduspensioni sidumine tema poolt tööaastatel makstud sotsiaalmaksuga parandab maksude laekumist, on äärmiselt naiivne. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene saab aru, et tema poolt täna sotsiaalmaksuks makstavad summad lähevad praegustele pensionäridele ning vastutasuks saab tänane maksumaksja vaid mingi ähmase lubaduse, et riik kunagi kauges tulevikus tema eest hoolt kandma hakkab.

Probleem seisneb aga selles, et pensionäride suhe töövõimelisse elanikkonda suureneb pidevalt, ning selleks et pensione hoida praeguselgi tasemel, tuleb pidevalt suurendada töötavate inimeste niigi kõrget maksukoormust, mis omakorda soodustab maksudest kõrvalehoidmist, ajude äravoolu ning halvendab ettevõtluskeskkonda.

Järelikult isegi kui Eesti riik tõesti ausalt tahaks täna endale võetud suuri kohustusi tulevikus hästi täita, ei oleks see puht majanduslikult võimalik. Sellest arutlusest teeb tänane maksumaksja kiiresti järelduse, et kui vähegi võimalik, tuleb maksudest kõrvale hoida ning säästetud summad endale ise vanaduspäevadeks kõrvale panna.

Peab ütlema, et Eesti ei ole sugugi ainus riik, kellele kiiresti suurenevad pensionikulud peavalu valmistavad. Sama probleem kummitab pea kõiki Lääne-Euroopa riike, kus elanikkond pidevalt vananeb. Nimetatud probleemile on seni siiski leitud vaid üks rahuldav lahendus, milleks on erapensionifondide süsteem.

Ei teeks meilegi paha seda võimalust veel kord tõsiselt kaaluda. Näiteks võiks praegu vabastada inimesed sotsiaalmaksust tingimusel, et vabanevad summad paigutatakse vastavatesse riigi poolt täpselt reguleeritud investeerimisfondidesse. Terve oma karjääri jooksul investeeriks inimene iga kuu 20% oma palgast, mille tulemusel pensionile jäämise hetkeks oleks tal aastate jooksul soetatud väärtpaberite näol vanaduspäevadeks piisav tagatis.

Loomulikult on alati ühiskonnas neid inimesi, kes ise endaga toime ei tule ning keda tuleb valitsusel toetada. Tähtis on, et endaga ise toime tulevate inimeste hulk oleks võimalikult suur. Vaatamata oma voorustele on pensionifondide süsteemide juurutamisel Eestis aga üks oluline takistus. Nimelt kui kaotada sotsiaalmaks kohe, siis ei oleks riigil raha praegustele pensionäridele pensionide maksmiseks.

Samuti tekiks probleeme nende inimestega, kes jäävad pensionile järgmise 10 kuni 15 aasta jooksul, sest ka nende pensionid peaks teatud ulatuses finantseerima riik.

Teiselt poolt jälle ei ole ilma sotsiaalmaksu kaotamata pensionifondide käivitamine võimalik.

Sellest surnud ringist välja murdmiseks pakuksin omalt poolt lahenduseks vähendada sotsiaalmaksu järk-järgult ning katta puudujääk pikaajaliste valitsuse võlakirjade abil.

Need võlakirjad tuleks küll lunastada järgmistel põlvkondadel, kuid vastutasuks vabaneksid nad kohustusest maksta pensione pensionäridele, kellede hulk rahvastikus pidevalt suureneb.

Teisisõnu vahetaksid järgnevad põlvkonnad pidevalt suurenevad maksud, mis neid ootaksid praeguse süsteemi jätkudes, aeglaselt vähenevate maksude vastu. Erinevalt suure võlakoorma all kannatavast Lääne-Euroopast on meil vedanud sellega, et tänu oma noorele eale ei ole Eesti riik veel jõudnud palju halbu laene võtta ning meie riigivõlg on seepärast veel vägagi mõõdukas. Sellest tulenevalt on meil ainulaadne võimalus oma võlgu ajutiselt suurendades vabaneda pankrotile määratud riiklikust pensionisüsteemist.