5 jaanuar 1997

Eesti Telefoni uus juht mõtleb monopoliaastate lõpule

Küsimustele vastab ASi Eesti Telefon peadirektor Jaan Männik

Olen seitse viimast aastat olnud tegev telekommunikatsiooni alal. Seega olen väga rõõmus, et mulle tehti just selline pakkumus.

Selle aasta esimesel poolel kolin perega lõplikult Rootsist Eestisse ja jäämegi siia elama. Kokkuleppel Toomas Sõmeraga olen tööl tähtajatu lepingu alusel.

Viimase nelja aasta jooksul on Eesti Telefonil olnud kaks peadirektorit. Algusaegadel oli see hea, kuid nüüd peaks juht jääma tööle veidi pikemaks ajaks.

Töötasin aastatel 1993--1995 Tallinna telefonivõrgu direktorina ja seetõttu tean veidi neid probleeme.

Oleme Sundqvistiga väga palju arutanud Eesti Telefoni uut struktuuri. Eelmises, regionaalse ülesehitusega organisatsioonis tehti kuues Eesti regioonis sama tööd, mis puudutas investeeringuid jms. Uues, funktsionaalses struktuuris saab tegevust paremini juhtida, kuna näiteks investeeringud on koondatud ühte allüksusse.

Palju oleme rääkinud ka sellisest moodsa juhtimise küsimusest nagu protsessid. Telekommunikatsiooniettevõtted on enamasti väga suured ja nendes töötab palju inimesi. Sellist firmat on raske juhtida. Kui näiteks meie juurde tuleb klient ja taotleb telefoni, siis peavad tema taotlusega tegelema mitmed eri osakonnad. See võtab aega, on bürokraatlik ja raske.

Meie ettevõte tuleb nii üles ehitada, et kliendil oleks lihtne.

Esimesel paaril kuul on kõige tähtsamad vast kaks küsimust. 1. jaanuaril jõustus Eesti Telefoni uus struktuur. Kõikides ettevõtetes toob selline radikaalne muudatus kaasa ebakindluse töötajates. Sel ajal on õhus palju n-ö tolmu ja tähtis on seda hajutada.

Teiseks pean kolleegidega palju meie firmast rääkima, teemal mida ja kuidas muuta ning millised on meie tugevad ja nõrgad küljed.

Kontsessioon on seotud eesmärgiga arendada Eesti telekommunikatsioone. Ma ei tea firmas ühtegi inimest, kes võitleks monopoli kui sellise pärast. Pea kõik turumajandusega riigid, näiteks Rootsi, Soome, Prantsusmaa ja USA, on oma telekommunikatsioonifirmat pikka aega monopoolses süsteemis arendanud.

Alles nüüd leitakse riikides, kus telekommunikatsioonid on välja arendatud, et monopolile on ka paremaid alternatiive. Kreekas, Iirimaal, Portugalis ja Hispaanias on riiklikel telekommunikatsioonifirmadel monopoolsed eriõigused kuni 2003. aastani, mis näitab, et selline kontseptsioon on siiski üldkasutatav.

Ma olen esimene mees ütlema, et monopoli ei ole enam vaja, kui oleme Eesti telekommunikatsiooni arengus jõudnud teatud tasemele. Kui poliitilised ringkonnad seda leiavad, võiksime monopoli kohe lõpetada.

Ettevõtet saab edukalt juhtida ka ilma monopolita, aga praegu on seda vaja riigile. Peab mõtlema, millised struktuurid võtavad kontsessioonilepingu lõppedes mõned meie funktsioonid üle.

Eestis on monopoliseisundi puhul oluline ka emotsionaalne külg. Inimesed, kes elasid ühiskonnas, kus kõik oli monopoolne, ei saa seda muidugi armastada. Monopolist lahtiütlemise aeg tuleb, ma isegi ootan seda.

Kuidas omanikud raha saavad on juhatuse, mitte peadirektori pädevuses. Iga investor võtab endale riski ja tahab tagasi saada vähemalt samapalju, kui raha panka paigutas, pluss väike protsent riski pealt.

Mingeid dividende tuleb loomulikult maksta, see käib ärieetika alla. Suurusjärgu otsustab aga juhatus.

Tulen tõesti Teliast, aga olen Eesti kodanik ja kavatsen perega siia elama jääda. Kuna Eesti riik on firma suurim omanik, olen 51 protsenti Eesti riigi ametnik. Mul on suur huvi arendada ja kujundada telekommunikatsiooni Eestis. Eks minu töö näitab, mis mees ma olen.

Me räägime tegelikult päris kaugest perspektiivist. Telefonsidest kaabliäris võiksime rääkida siis, kui see on end maailmas õigustanud. Olen Rootsis elanud 42 aastat, sel ajal ei ole mulle kordagi pakutud alternatiivset telefoniühendust. See on pigem tulevikuperspektiiv.

Kui Levicom tahab sellist teenust pakkuda, saab seda teha ainult kontsessiooni raames. Kui keegi tahab meilt võtta osa Eesti Telefonile antud õigusi, võiksime loobuda ka osast kohustustest, näiteks maaside arendamisel.

Üle maailma on suurlinnade ärikliendid pikka aega doteerinud telekommunikatsioonifirmasid. Rohkem kui pool Eesti Telefoni tulust tuleb Tallinnast, siin omakorda üle poole äriklientidelt. Paar tuhat klienti toovad Eesti Telefonile peaaegu 50 protsenti tulust, ülejäänud 400 000 teise poole. Turumajanduse olukorras ei saa ristsubsideerimist olla. Tuleb arvestada, mis on antud teenuse tegelikud kulud.

Kui eriõigused ja ristsubsideerimine lõpetatakse, selgub, et osa teenuseid on liiga odavad, teine osa liiga kallid. Vahe maksavad kinni ikkagi ärikliendid.

Senised poliitilised otsused on tulnud Eesti telekommunikatsiooni arengule kasuks. Riigile kuulub enamik Eesti Telefonist ja seetõttu on riik saanud otsuseid mõjutada.

Aeg, millal riigi osalus väheneb, tuleb kindlasti, kuid 1993. aastal olnuks Eesti Telefoni erastamine vale.

Eesti Telefoni riigile kuuluva osa erastamist võiks poliitilistes ringkondades hakata arutama aastail 1999--2000. Niikaua, kui telefon on Eestis defitsiit, peab riik saama otsuseid mõjutada.

Hetkel kuum