Vastab ME Tallinna Turismiinfo direktor Liisa Pakosta
Turismiinfo on sisuliselt marketing, linna müük, mis on väga sarnane purgisupi marketingile. Eestis tähendab sõna info aga seda, et see on mingi kitsa kliki omand. Seda, et info levitamine on riigile ja linnale kasulik ning selleks peab linn või riik raha eraldama, ei jõua paljudele siiani pärale.
Kanadas käies selgus eriti drastiliselt, et ega üldse keegi ei tea Eestit veel. Mõned juhuslikud inimesed teadsid Eestit isiklikke kontakte pidi. Eestit teadsid ka need, kellel on Ida-Euroopas majandussidemed.
Mul tuli Kanadas olles sealses kaubanduskojas pidada ootamatult ettekanne Eesti investeerimiskliimast. Sain seda teada üks päev varem.
Võtsin lahti Interneti ja sealt välisinvesteeringute agentuuri infolehed, helistasin välisministeeriumisse ja palusin saata Eesti-Kanada kaubandussuhetest materjale. Kahe tunni pärast saabus ingliskeelne info Eesti-Kanada vahel sõlmitud lepingutest ja riikide kaubandussidemete kohta. Täiesti fantastiline.
Lisaks saatsid nad mulle rahandusministeeriumi Interneti lehekülje, kust sain viimased majandusandmed. Sain kokku niisuguse ettekande, et veri ninast väljas. Ettekande vastu oli tohutu huvi. Eestis on ligi 35 Kanada osalusega ettevõtet, kuid asi jääb suures osas infoleviku taha pidama.
Minu arust annavad välissaatkonnad majandust puudutavat head informatsiooni küllaldaselt, kuid see, kuidas inimene välissaatkonnani jõuab, on probleem. Välissaatkondi on vähe, Kanadas näiteks ei ole üldse. On vaid aukonsul ja tema ei jõua selles suhtes palju ära teha.
Kui sa ei tea, et selline riik nagu Eesti on olemas, siis sa ei oskagi selle kohta midagi küsida. Kõige rohkem on puudu rahvusvahelisest reklaamist suurürituste, näiteks laulupeo või Rock Summeri kohta.
Meie Tallinna kodulehte Internetis külastatakse ligi pooltel juhtudel välisriikidest, kusjuures meil ei ole ingliskeelne variant veel valmis. Vaadatakse põhiliselt pilte ja kaarte. Seega huvi on olemas.
Sellised infopunktid on olemas ka igal pool mujal arenenud maailmas, kus oma kodanikest lugu peetakse.
Infopunktid on plaanis teha linnavalitsuse, linnavolikogu ja linnaosade valitsuste juurde. Seal peaksid olema kirjeldatud mitmesugused linnaelanikele vajalikud toimingud.
Näiteks on mul vaja projekteerimisluba. Infopunktist peaks saama teada, millised paberid mul on vaja kaasa võtta ning kuhu ja millisel kellaajal mul tuleb pöörduda. Ja mis see projekteerimisluba üldse on ja kes seda peavad taotlema.
Kanadas rõhutati seda, et igal linnal peaks olema üks koht, kust kogu info saaks kätte. Investor saab info kätte küll, kui ta jookseb 15 asutust läbi, kuid ta ei pruugi seda viitsida, pealegi kui mõnes teises linnas saab ta kogu info ühest kohast. Maksimaalne aeg, millega peaks investeerimisalase info saama, on viis päeva.
Näiteks Barcelonas saab ühelt telefoninumbrilt viies keeles kätte igasuguse info. Helistab näiteks vanaproua, kel on vaja pensionitunnistust. Selle peale saadab linnavalitsus talle koju instruktsiooni, mida tuleb pensionitunnistuse saamiseks teha. Lisaks sellele saadetakse makseblankett ja tagasi saatmiseks ümbrik.
Inimene täidab blanketi, teeb foto ja saadab need ümbrikus tagasi. Linnavalitsus saadab talle lõpuks pensionitunnistuse, mille kodanik saab seega kätte ilma kordagi kodust väljumata. Idee järgi peaksid niisugust teenust hakkama kunagi pakkuma ka Tallinna kodanikuinfopunktid.
Tallinnaga pea sama suure linna Ottawa linnavalitsus seadis endale kaks prioriteeti.
Üks on ametnike arvu vähendamine, sest Ottawa on tuntud ametnike linnana. Nad tahavad vähendada ametnike arvu 1998. aastal 40 000 võrra. Selleks antakse paljud funktsioonid üle erastruktuuridele, kellega kokkuleppel võtavad erafirmad linnaametnikud kuueks kuuks enda juurde tööle.
Kui linnavalitsuse ametnik on hästi töötanud, saab ta endale erastruktuuris töökoha, kui ei, töökohta ei saa. Kõik sõltub inimesest endast.
Teine linna arenguprioriteet on infotehnoloogia kaudu uute töökohtade loomine ja linna konkurentsivõime tõstmine. Seal on info absoluutselt teistmoodi väärtustatud.
Eestis on viimasel ajal ka infot hakatud väärtustama ja riigistruktuurid on arvutitega juba päris hästi varustatud.
Kuid see on asja üks pool. Me võime osta miljoneid arvuteid ja tiigrihüppe käivitada, kuid see, et sul on arvuti laual, ei muuda esialgu veel midagi.
Inimesed tuleb õpetada infot hankima, sest nad pole viimased 50 aastat seda teinud. Üks asi on informatsiooni «valmis tegemine», teine aga selle viimine inimeseni, et ta seda lugema hakkaks.
Võib ju hambapasta reklaami Internetti riputada, kuid selleks, et inimene seda lugema hakkaks, tuleb veel vaeva näha. Selle kasvatustööga meil eriti ei arvestata ja see on viga. Harjumus infot tarbida ei teki üleöö.
Juhul kui linnavalitsuse loodavaid infopunkte pidevalt ei reklaami ja neile positiivset imagot ei loo, pole infopunktidest suurt midagi kasu. Tark ei ole mitte see, kes palju teab, vaid see, kes teab, kust otsida.
Levitamiskulud on väiksemad kui Lätis ja Leedus, kuid suuremad kui konkurentsitihedas Soomes ja Rootsis. Tulu, mis sellest tagasi tuleb, on aga väga suur.
Üks kõrge ametnik on mõni aeg tagasi teinud ettepaneku muuta turismiinfo tasuliseks. Näiteks üks päring oleks 3--5 krooni. Sama hea on, kui maksad poes viis krooni selleks, et teada saada, mis on pesupulbri koostis, kas sa oled selle suhtes allergiline või mitte.
Aga asi ei ole siiski hinnas, vaid harjumuse puudumises. Ja ka selles, et natukene kardetakse info levitamist.
Mina olen ka saanud e-mail'i teel reklaame ja kui need pole olnud turismialased, siis ma olen olnud äärmiselt nördinud.
Võib ju panna oma postkasti peale sildi: Reklaam -- tänan ei! See harjumus on meile tulemata, kuid mujal maailmas nii tehakse. Sest muidu ei viitsi sa seda reklaami sealt postkastist lihtsalt välja tassida. See probleem ei ole mitte ainult meil vaid üle maailma ja inimene peab kaitsma ennast infotulva eest.
Tähtis on, et iga inimene oskaks eristada talle vajalikku infot ja viisi, kuidas see info kätte saada. Infoühiskonnas on kõigil selleks võrdsed võimalused.
Seotud lood
Maksude koosseis muutub veel ja maksumäärad lähevad kõrgemaks – selle peale võib mürki võtta, arvab raamatupidamisbüroo Vesiir asutaja ja juht Enno Lepvalts.