Justiitsministeeriumi sei-sukoht on, et kui me järjepidevuse printsiipi jälgime, siis kuuluksid seitsekümmend aastat tagasi emiteeritud võlakirjad hüvitamisele.
Aga teine printsiip on selline, et tuleb arvestada riigi praegust olukorda. Need on praegu kaks aspekti, millele peab tähelepanu pöörama.
Loomulikult on meie rahvusvahelisele mainele silmapaistev saavutus, et riik on alles nii noor ja hakkab oma võlakirju hüvitama.
Meil on olemas andmed ka nende riikide kohta, kes on Eestile võlgu. Võlgade juures on kaks poolt -- üks on laenud kodanikelt ja teine on riikidevahelised laenud. Riikidevahelisi laene saab lepingutega reguleerida. Kodanike laenudele tuleb vaadata teisiti. Antud juhul see seitsmeprotsendine võlakiri siiski anti kodanikele.
Kõik on kokkuleppe küsimus. On ju rida riike, kes ei tõstata küsimust ennesõjaaegsete võlgade kohta.
Võlakirjade hüvitamise-ga seotud küsimusi on raske lahendada. Lähtume kohe realiteedist. Absoluutselt kõike ei saa mitte mingil juhul hüvitada. Eesti riik ei ole selleks võimeline, isegi, kui väga tahetakse. See on lootusetu.
Kui hüvitada, siis mitte mingil juhul nõukogude perioodi eest protsente. Nõukogude aega tuleb vaadata kui vääramatut jõudu, mil meil puudus võimalus hüvitamiseks, oma sõna ütlemiseks.
Enne hüvitamist peavad juristid täpselt selgeks tegema, mis sellega võib kaasneda ja kas ei looda mitte ohtlikku pretsedenti.
Hüvitamine sõltub summadest -- mida suurem summa on, seda pikema perioodi peale tuleb see paratamatult jaotada.
Eelarve on praegu pingeline ja veel pingelisemaks eelolevatel aastatel läheb, nii et siin on tõsiselt mõtlemist, kust hüvitamise jaoks raha kõrvale panna.
Seotud lood
Maksude koosseis muutub veel ja maksumäärad lähevad kõrgemaks – selle peale võib mürki võtta, arvab raamatupidamisbüroo Vesiir asutaja ja juht Enno Lepvalts.