28. jaanuar 1997
Jaga lugu:

Äriseadustiku § 6 on sisutühi säte

Rahvusvahelised kontsernid kasutavad tütarettevõtjaid sageli selleks, et vähendada oma vastutust teatud riskantse, kuid tulusa tegevuse eest. Tütarettevõte on iseseisev juriidiline isik, ta vastutab oma tegevuse eest oma varaga. Vastavalt Äriseadustiku § 211 lõikele 2 ei vastuta aktsionär isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest. Sama põhimõtte osaühingu suhtes sätestab Äriseadustiku § 135 lõige 2. Mõlemad sätted kehtivad olenemata sellest, kas äriühingu aktsionär on teine äriühing või eraisik.

Seega võimaldab Eesti seadusandja kõigil ettevõtetel asutada piiratud vastutusega tütarühinguid ja seeläbi vähendada oma riski tütarühingute tegevusega põhjustatud kahjude eest. Samas on majanduslikust küljest sageli võimatu eristada tütarühinguid emaühingutest.

Üks võimalik lahendus probleemidele, mida tekitavad rahvusvahelised korporatsioonid, püüdes piirata oma vastutust eri tegevusharude suhtes, on õigussüsteemis nn juriidilise isiku printsiipide asendamine nn ettevõtte printsiipidega.

Saamaks aru ülaltoodu tähendusest, peame avama ettevõtte ja juriidilise isiku mõisted.

Kui juriidiline isik on seadusandja arusaam ettevõtte kui majandusüksuse õiguslikust ja majanduslikust vormist, siis ettevõte on tegelik majandusüksus, mida peaks teatud juhtudel käsitlema ka õiguslikus mõttes ühe isikuna. Eesti seadusandja definitsiooni kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb (Äriseadustik, RT I 1995, 26--28, 355, § 6 lõige 1). Selles osas, et ettevõte on majandusüksus, on definitsioon täpne, kuid juriidilises mõttes ei tegutse ettevõtja läbi majandusüksuse. Pigem tegutseb ettevõte kui majandusüksus läbi juriidilise isiku vormi või läbi ettevõtja. Veelgi enam, Äriseadustiku § 5 lõige 1 teine lause annab mõista, nagu oleks ettevõte võimalik ainult ettevõtjasiseselt: «Ettevõte koosneb ettevõtjale kuuluvatest asjadest, õigustest ja kohustustest...» Seega erineb käesolevas artiklis kasutatud termin «ettevõte» Eesti seaduse terminist «ettevõte».

Samuti erineb artikli termin «ettevõte» terminist «ettevõtja». Eesti seadusandja termin «ettevõtja» tähistab eraldi isikutena kõiki Äriseadustikus sätestatud äriühinguid (aga ka eraisikust ettevõtjat) ja seega ei hõlma «ettevõtja» kogu majandusüksust, välja arvatud neil juhtudel, kui ettevõtte kogu tegevus toimub ühe juriidilise isiku vormis.

Ettevõtteprintsiibi kohaselt ei pea ühe majandusüksuse siseselt olema alati võimalik piirata vastutust kolmandate isikute eest, eriti ilma nende nõusolekuta.

Ettevõtteprintsiipide kontekstis on Äriseadustiku § 6 ettevõtte kui ühtse isiku definitsioon. Kajastamist on leidnud olulisimad kontrollivõimalused tütarettevõtja üle. Paika on pandud aktsionäri või osaniku poolt kontrolli omamise piirid: aktsionär või osanik peab omama teises ühingus häälteenamust. Ebaõnnestunud on valitseva mõju ja kasumist olulise osa saamise kasutamine tütarettevõtja definitsioonis. Praeguse teksti alusel peavad selleks, et üks ettevõtja oleks teise ettevõtja tütarettevõtja, eksisteerima mõlemad tingimused, emaettevõtja peab omama nii olulist mõju kui võtma olulise osa tütarettevõtja kasumist. Tegelikus elus on mõlemad eraldi piisavad näitamaks, et üks ettevõtja omab teise üle kontrolli.

Probleemiks Eesti seadusandja puhul on Äriseadustiku § 6 vähene kasutamine regulatiivsete sätete puhul.

See, et tütarettevõtja ning emaettevõtja mõisted sisalduvad laenukeeldu ja osade või aktsiate vastastikust omandamist käsitlevates sätetes (ÄS § 159, § 164, § 281, § 285, RT I 1995, 26--28, 355), omab vähest seost ettevõtteprintsiipide rakendamisega.

Loodetavasti peeti siiski silmas võimalust kasutada kontserni definitsiooni regulatiivsete sätete kujundamisel. Isegi kui seadusandja ei teadvustanud endale võimalust kasutada kontserni mõistet tegelike reeglite kujundamisel, annab see säte aluse ettevõtteprintsiipide lülitamisele Eesti seadusandlusesse.

Jaga lugu:
Hetkel kuum