5 veebruar 1997

Eestlane inimõiguste kaitsel

Vastab Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Uno Lõhmus

EIKis tegutsevad kohtunikud neist Euroopa riikidest, kes on Euroopa Nõukogu (EN) liikmed. Igast riigist on üks kohtunik. Kuna Eesti võeti vastu ENi, oli ka Eestil õigus delegeerida kohtunik EIKi.

Riik peab ENi parlamentaarsele assambleele esitama kolm kandidaati, kelle on kinnitanud riigi valitsus. Üldiselt on nii, et parlamentaarne assamblee valib nimekirjas esimesena paigutatu.

Meie riigikohus esitas esimese kolme kandidaadina Henn-Jüri Uibopuu, Igor Gräzini ja Rait Maruste. Kuna Uibopuu ei saanud kandideerida, sest tal on lisaks Eesti kodakondsusele ka Austria kodakondsus, helistati mulle välisministeeriumist ja küsiti, kas olen nõus kandideerima. Nõustusin, arvates, et olen nimekirjas kolmas. Ma ei tea, miks mind pandi nimekirjas esimeseks.

Kord kuus kümne kuu jooksul. Üks sessioon kestab 9--10 päeva. Selle aja jooksul osaleb kohtunik 5--6 avalikul kuulamisel. EIK võtab vasti otsuse häälteenamuse teel.

Arutame kohtuasju, mida on kohtusse saatnud Euroopa inimõiguste komisjon või riigi valitsus, kelle vastu antud kaebus on esitatud. Alates oktoobrist 1996 saab esitada kaebuse ka üksikisik või organisatsioon.

Komisjon sõelub huvipakkuvamad asjad välja. Alates 60ndate aastate algusest, mil komisjon on tegutsenud, on esitatud ligi 17 000 kaebust. Kohtuotsuseid on EIK selle aja jooksul langetanud umbes 400.

Kohus vaagib üksnes kaebusi, mis on seotud inimõiguste rikkumisega. Need on kirjas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis.

Kui kedagi on süüdi mõistetud, siis võib ta küll Strasbourgi kaevata, kuid mitte sellepärast, et talle on kodumaal liiga karm karistus mõistetud või et tõendeid on valesti hinnatud.

Majandusküsimused on seotud esimese lisaprotokolliga. Seal on kirjas, et igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada, kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seadusega ette nähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Oleme näiteks arutanud kaebusi Kreekast, kus on vara ära võetud, ilma et selle eest oleks õiglast kompensatsiooni makstud.

Kohtuni majandusvaidlused, kus on kaks eraõiguslikku poolt, ei jõua. Üheks pooleks peab olema riik.

Näiteks osalesin kaebuse arutamisel, kus 18 laevakompaniid esitasid kaebuse Belgia valitsuse vastu. Valitsus oli tagasiulatuvalt võtnud vastu seaduse, mille kohaselt pandi vastutus avarii eest sadamasse sisse sõites kaptenile, mitte laevas viibinud lootsile.

Selle vaidluse võitsid laevakompaniid. Kohus leidis, et tagasiulatuvalt ei saa sellist seadust kehtestada. Kohus tuleb veel kord selle asja juurde, et nõuda Belgia valitsuselt kompensatsiooni laevafirmade kasuks. Laevakompaniide nõue ulatub miljardite Belgia frankideni.

Ei saa väita, et riigis, kust on kõige rohkem kaebusi, ahistatakse inimesi kõige rohkem. Enam kaebusi on Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Itaaliast, viimasel ajal ka Türgist.

Et kaebus jõuaks kohtusse, sõltub palju sellest, kuidas juristid suudavad asja sedavõrd huvipakkuvaks teha, et komisjon annab asja kohtusse edasi.

Eesti asju pole kohtusse jõudnud. Küll aga tean, et komisjoni on Eestist saadetud umbes 20 kaebust. Nende sisu ma ei tea. Tõenäoliselt pole neid kaebusi veel sisuliselt menetlema hakatud.

Kui nad kavatsevad kaevata sellepärast, et neid on ebaõigesti süüdi mõistetud või et karistus on liiga karm, siis sellistel kaebustel vaevalt perspektiivi on. Perspektiivi on kaebustel, kui asja kohtulikul arutamisel on rikutud ausa kohtupidamise reegleid, näiteks poolte võrdsuse printsiipi või kaitseõigust.

Kasu väljendub eelkõige selles, et meie õiguslik mõtlemine ühilduks Euroopas omaks võetud põhimõtetega inimõiguste kaitsel. Samas saab Eesti kaasa rääkida inimõiguste teatud mallide kujundamisel Euroopas.

Majanduslikult tasub rahvusvahelises kohtus istumine ära, sest päevarahad on piisavalt suured, et Strasbourgis korralikult elada. Rahvusvahelisest kohtust saadud kogemus on hindamatu.

Olen loenguid pidanud Eesti kohtunikele. Mõningaid kogemusi olen saanud ka oma advokaaditöös kasutada.

Näiteks on minu klientideks üks vang ja tema abikaasa, kes on andnud hagi Tallinna linnakohtusse eraelu kaitseks. Meie vanglates valitseb omavoli: vangide ja nende sugulaste kirju tsenseeritakse, osa on lausa konfiskeeritud. Selleks pole põhiseaduslikku alust. Eraellu sekkumine on võimalik, on võimalik ka piirata teatud põhiseaduslikke õigusi, aga see peab olema ette nähtud seadustega.

Teine huvitav kohtuasi on seotud Tartu ärimehe Tiit Veeberi firmaga Giga, kus teostati totaalne dokumentide võetus, ilma et neid dokumente oleks üksikasjalikult kirjeldatud. See on sekkumine kodu puutumatusse. Meie põhiseadus ütleb, et kodu puutumatus on ka töökoha puutumatus.

Ei Tartu halduskohtus ega Tartu ringkonnakohtus pole otsustanud, kas antud juhul oli sekkumine seaduspärane või mitte, ja leidsid, et kaevata saab ainult prokurörile. Prokurör kui täidesaatva võimu liige ei saa minu arvates olla objektiivne kontroll, kui tegemist on põhiseaduslike õiguste väidetava rikkumisega.

On, kuid enne inimõiguste kohtusse pöördumist peab olema ammendatud kõik siseriiklikud vahendid. Ma näen neis vaidlustes inimõiguste rikkumist, seega võimalust pretsedent luua.

Kui minu algatud asi inimõiguste kohtuni jõuab, pean end selle arutelu ajaks kohtu koosseisust taandama ja minu asemele määratakse uus esindaja Eestist.

Eesti advokaatide professionaalne tase siseriigis tegutsemisel on päris hea. Tagasihoidlikum on nende tase rahvusvahelistes kohtutes tegutsemisel.

Hetkel kuum