12. veebruar 1997
Jaga lugu:

Erastajad pole tondid

Infrastruktuuriettevõtete või-malikest erastajatest on hakatud rääkima kui mingitest hirmsatest tontidest, kes tulevad ja ostavad meilt sadama, raudtee, elektrijaamad ning hakkavad siis eestlasi sellega kiusama, et lülitavad elektri välja, ei luba laevadel randuda ja lõpetavad rongiliikluse.

Sellised õudusjutud peegeldavad samapalju tegelikkust nagu ASi Tallinna Sadam juhatuse esimehe Enn Sarapi jutt, et tema juhitud ettevõtet ei ole vaja erastada, sest Tallinna Sadama investeeringute vajadus suudetakse rahuldada omavahenditest. Selline arusaam pärsib firma arengut ja selle vältimiseks peab Tallinna Sadama müüma paremale investorile, kui on seda riik.

Äripäev on veendunud, et infrastruktuuriettevõtted tuleb erastada võimalikult kiiresti ja erandite tegemine infrastruktuuri erastamisel pole millegagi põhjendatud.

Kiire erastamine aitab meil kiiremini integreeruda maailma majandusse, parandab ettevõtete tehnoloogilist taset ja teenuste kvaliteeti. Samuti suurendab kahanema kippuvat välisinvesteeringute voogu.

Praegu töötavad infrastruktuuriettevõtted ebastabiilselt. See toob kaasa kulude kasvu, mis kaetakse hindade tõusu või riigieelarveliste vahenditega. Infrastruktuur kuulub ka suletud sektorisse, mis on praegu üks peamisi inflatsiooni tekitajaid.

Infrastruktuuriettevõtete erastamiseks on mitu moodust. Üks võimalus oleks kohe viia ettevõtte aktsiad rahvusvahelisele ja Tallinna börsile. Sedasi saab erastada näiteks Eesti Telekomi.

Teiste ettevõtete puhul tuleb leida tuumikinvestor, kes muudab firma juhtimisstruktuuri ja toob endaga kaasa uued teadmised ja tehnoloogia. Pärast tuumikinvestori leidmist viiakse vähemusaktsiad samuti börsile.

Börsile minekut ei takista ka erastamisagentuuri kavatsus erastada Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee kontsessioonilepinguga. See leping oleks lihtsalt üks osa ettevõtte varadest.

Kontsessioon on vahe-etapp, mis võimaldab kaasata investorit, kuid säilitab ka riigi kontrolli. See peaks rahustama erastamise vastased, sest riigipoolse kontrolli kaotamine on olnud nende üks peamisi argumente. Erastamise vastu sõdivad eeskätt ministeeriumite ametnikud, ettevõtte tegevjuhtkond ja need eraettevõtted, kellel on kuidagi õnnestunud infrastruktuuriettevõttega sõlmida soodsad lepingud.

Tallinna Sadama juhtkonna kartus erastamise suhtes on tingitud arvatavasti sellest, et uus omanik kitsendaks tunduvalt nende mängumaad. Praegu on olnud hea rahulik ettevõtte vara maha parseldada.

Heaks näiteks on kütusefir-ma Scantrans, mille aktsiatest enamik kuulus Tallinna Sadamale. Nüüd kuuluvad enamusaktsiad aga riiulifirmale Voncare, mille omanikke hoiavad Tallinna Sadama juhid kiivalt enda teada.

Loodetavasti pole salatsemise põhjus selles, et tegevjuhtkonna ja nende sõprade ning riiulifirma omanike nimed kattuvad.

Eestis on infrastruktuuri erastamisel seni järgitud nn mitteotsustamise poliitikat. Viimane aeg on hakata otsustama. Riigi ja tema kodanike huvide kaitsmiseks ei pea riik olema ettevõttes osanik.

Selle asemel et vaielda, kas erastamine on õige või mitte, peaks riigikogu koos ministeeriumitega töötama välja seadused, mis tagavad riigi ja klientide huvide kaitse pärast infrastruktuuri erastamist.

Jaga lugu:
Hetkel kuum