25. veebruar 1997
Jaga lugu:

Hüvasti, peaminister!

Mitmed poliitikud ei jõud-nud eile iseseisvuspäeva pidustuste järgsetest tüsistustest veel toibudagi, kui ajukäärudesse kinni jäänud ?ampanjamullide vahele lajatas teade peaminister Tiit Vähi tagasiastumisest. Ühekorraga algas hirmus rüselemine, sest peaministri tagasiastumine tähendab valitsuse tagasiastumist tervikuna ja seega lähevad erakondade vahel ümberjagamisele senised tükid magusast riigipirukast, mis on pikka aega hoidnud Pavlovi refleksi küüsis meie siiruviiruliste erakondade liikmeid.

Äripäev saab täna rahulolevalt tõdeda, et Tiit Vähi on vahel ka sõnapidaja mees, vaatamata sellele, et oma valitsemisajal kord kõht, kord jälle selg ees liikus ja lestakalana vastavalt taustale kaitsevärvi muutis.

Peaminister realiseeris siiski oma lubaduse pärast Ukraina visiiti ja iseseisvuspüha valitsusjuhi kohalt tagasi astuda, kuigi see otsus polnud arvestades Vähi ego ilmselt kerge tulema. Pole just lihtne loobuda marssalikepist ja jääda kusagile riigikogu leentoolile oma tegude kohta õiguslikku hinnangut ootama, samal ajal kui ümberringi erastatakse riiklikke gigante ja jagatakse rahvuslikku rikkust.

Pealegi on uuesti pjedestaalile tõusta äärmiselt raske, sest Vähi lahkumisega saab tegelikult surmahoobi ka Koonderakond. Upitagu nad omalt poolt valitsust juhtima keda tahes, valijate poolehoidu ja liikmete killustumist see ei peata. Nii pole Tiit Vähil tagataskus pimedusega löödud manipuleeritavat fanclub'inagu Savisaarel. Loota ei saa ta ka Rüütli fenomenile, kus hallid lokid ja hääletämber tagavad vähese haridusega kõrgemas keskeas naisvalijate toetuse igal juhul.

Kui nüüd peatselt lahkuva peaministri viimasele valitsemiskatsele tagasi vaadata, siis võib seda perioodi iseloomustada kokkuvõtvalt nõnda, et kuigi tema juhtimisel pole saadetud korda midagi erilist, mida annaks spetsiaalselt esile tõsta, võime rahul olla sellega, et pole juhtunud ka midagi ülemäära halba.

Lubadus maareformile tur-bokiirust anda vajus küll kiiresti unustusehõlma ja tuletab aeg-ajalt ennast meelde ekstreemsete juhtude näol, kus naaber naabri kõri kallale läheb. Saamatu või õigemini olematu regionaalpoliitika ja võimetus kriisidest õppida lõppes väikelinnade kollapsitega.

Kuid see pole veel kõige hullem, et suurem osa eestlastest elab ikka veel Vargamäel ja meeleheitel kodanikud peavad lühinägelike ametnike vastu astuma nälgimisega. Palju kurvem oleks pilt, kui Vähi andunuks kohalike suurtöösturite lobby'le tõsta nad normaalsest konkurentsist kõrgemale või asunuks õhinal ellu rakendama oma sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid koonderakondlikus vormis, st teene teene vastu.

Nii et igal asjal on oma head ja halvad küljed ning teatud valguses võib Tiit Vähit vaadelda isegi kui võimsat paadimootorit, mida oskuslikult juhtides ja paremate määrdeõlidega võides on võimalik riigikodanikel tõotatud maale valutumalt kohale jõuda. Ainult et tänaseks päevaks oleme juhtimisega jäänud liiga hiljaks. Tiit Vähi valis vale tee ja valed tüürihoidjad juba siis, kui Valgast pealinna tuli. Praegused sündmused on kõige selle krooniks. Aga kust pidi majanduslikku küllust ihkav, edasipüüdlik ja võimuahne maapoiss teadma, et poliitikas ei kehti samad reeglid, mis autobaasi värava taga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum