25 veebruar 1997

Ukrainas kehtib samuti kaubamärgiseadus!

Eesti kõrgel tasemel riiklik invasioon Ukrainasse on mõneski ettevõtjas tekitanud soovi ka ise piiramatutes stepiavarustes õnne proovida. Neile vapratele võikski olla järgnev lühiülevaade kaubamärkide õiguskaitsest ning kõlvatu konkurentsi vastasest võitlusest Ukrainas.

Pärast vabanemist NSV Liidust ning suhete klaarimist suurema venna Venemaaga jõustus Ukraina oma kaubamärgiseadus 1. juunil 1994. Erinevalt Eestist on Ukraina ka kaubamärkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe liikmesriik.

Üldiselt on kaubamärkide õiguskaitse Ukrainas reguleeritud sarnaselt Eestiga. Nii mõistetakse kaubamärgina tähist, mille abil ühe tootja kaubad või teenused on eristatavad teise isiku omadest. Kaubamärgitaotluse võib esitada üksikisik või juriidiline isik, lubatud on kollektiivkaubamärgid; samuti peavad välistaotlejad kaubamärgi taotlemisel volitama kohaliku patendivoliniku. Kaubamärgitaotluse esitamiseks pole vaja, et kaubamärki ka tegelikult kasutatakse Ukrainas; piisab vaid kavatsusest kasutada.

Ka kaubamärgina mitteregistreeritavad tähised on samad, mis Eesti seaduse järgi -- igaüks võib neid vaadata Eesti kaubamärgiseaduse paragrahvidest 7 ja 8. Nimetaksin vaid tähtsamad neist -- kaubamärgina ei registreerita tähiseid, millel puudub eristusvõime, mis võivad tarbijat eksitada või mis on identsed või äravahetamiseni sarnased varasema kaubamärgi(taotluse) või Ukrainas tuntud ärinimega. Samuti ei tohi kaubamärk olla vastuolus avaliku korra ja moraaliga.

Vastav riiklik amet teeb esitatud kaubamärgitaotlusele ekspertiisi ning võtab vastu kaubamärgi registreerimise või registreerimisest keeldumise otsuse. Viimast on võimalik vaidlustada. Väidetavalt võtab kaubamärgi registreerimine aega minimaalselt kaheksa kuud, tegelikus elus kestab protsess kindlasti kauem.

Kaubamärgitaotluse esitamisel ning kaubamärgi registrisse kandmisel tuleb arvestada vähemalt 1000 dollariga riigilõivude ja Ukraina patendivoliniku honorari katteks. Ukrainas kehtib kaubamärk kümme aastat kaubamärgitaotluse esitamisest ning on pikendatav kümne aasta kaupa. Pikendamine maksab jällegi ca 1000 dollarit. Kui kaubamärki ei kasutata Ukrainas kolmel järjestikusel aastal, võib huvitatud isik taotleda märgi tühistamist.

Kaubamärkide õiguskaitse hindamisel on oluline, kas õiguste rikkumisel saab tegelikku abi riigi täitevvõimult või kohtult.

Kaubamärgi omanik võib ainuõiguste rikkumise korral esitada hagi kohtusse või avalduse riiklikusse monopolivastasesse komiteesse. Omanik võib nõuda rikkumise lõpetamist, kahju hüvitamist, õigust rikkuvate kaubamärkide kõrvaldamist või õigusi rikkuvate toodete hävitamist. Loomulikult peab arvestama, et kaubamärgialased vaidlused on kallid ning võivad kesta pikalt. Erinevalt Eestist puuduvad Ukrainas kriminaalseadusandluses kaubamärgi omaniku ainuõiguse rikkumist käsitlevad sätted.

Nagu Eesti senikehtiv seadus, vajab ka Ukraina konkurentsiseadus (pärineb 1992. a) kohendamist. Et uus on tulekul, pole põhjust vanal pikalt peatuda.

Kõlvatu konkurentsi ilmingu puhul tuleb esitada avaldus riiklikusse monopolivastasesse komiteesse. Viimane võib käskida lõpetada kõlvatuks konkurentsiks tunnistatud tegevus. Seaduses on ette nähtud sanktsioonid sellise käsu mittetäitmise või käsu täitmisega viivitamise juhuks. Autorile pole kahjuks teada, kuivõrd selline lahendus Ukraina tegelikkuses töötab. Kokkuvõtteks võibki öelda, et vastav seadusandlus on Ukrainas olemas, iseasi on selle rakendamisel üleskerkivad probleemid. Teadaolevalt pole Eesti ettevõtted seni Ukrainas kaubamärgialastesse vaidlustesse sattunud.

Hetkel kuum