Lepikovi sõnutsi kulub vanglate tootmisbaaside moderniseerimisele kümneid miljoneid kroone. Kuna riik vanglatootmisse ei investeeri, näeb Lepikov võimaliku rahastajana eelkõige eraettevõtlust. Tal on pakkuda kasulik leping: vanglate poolt tasuta pind ja odav tööjõud. Firmade poolt seadmed ja pidev tellimus.
Veebruari keskel osales tootmises, ehitus- ja remonditöödel, majandustöödel ja muudel lepingulistel töödel vaid 17,6% vangidest. Veel 1994. aastal oli tööhõive 33%, ehkki see näitaja oli kõrgem seetõttu, et vange oli pea poole vähem.
Ämari vangla direktori Gunnar Bergvaldi sõnul ei ole valdavale osale kinnipeetavatest mingit mõtestatud tegevust pakkuda.
Vangide peale saab alati kindel olla. Nad tuuakse hommikul kindlal kellaajal objektile ja enne tööpäeva lõppu lahkuda pole kusagile. Nendega võib arvestada pika aja vältel. Ämari vanglas on keskmine karistusaeg 7,5 aastat, Murru vanglas 6 aastat.
Ainuke asi: neile meeldib suitsupause pidada ja tihti kanget teed juua. Samuti on tööviljakus ning tööoskused võrreldes vabaduses viibivate oskustöölistega madalamad.
See-eest leidub müüride taga ka kuldsete kätega meistrimehi. «On teil vaja 10 keevitajat, 6--7 puuseppa? Kohe leiame,» pakub vangladirektor Bergvald.
25% kinnipeetava töötasust läheb riigilõivuks. Veerand kantakse eriarvele, millega saab osta vanglakauplusest. Osa raha deponeeritakse nn vabanemisarvele. Paljud peavad teenistuse eest tasuma kohtuhagiga seotud kulutusi.
Harku vangla naiste käes on Eesti vatitekimonopol. Vangladirektor Rano Normatova sõnul valmistati 1996. aastal õmblustooteid 3,6 miljoni krooni eest. Välisturule läks 52%, riigieelarvelistele asutustele 48%. Kasum oli 5800 krooni.
Avaras õmblustsehhis, kus paar aastat tagasi seisid õmblusmasinad kolmes reas, on nüüd vaid üks rida masinaid. Tsehhi tagaosas küürutab üks naine õmblusmasina taga. Nokitseb niisama, ei õmble. Akna all lappavad kaks reibast daami roosasid ja helesiniseid vatitekke.
Trepist üles on juurdelõikustsehh. Seal lõikavad kaks naist voodilinariiet. Üks neist on kinnipeetav ja teine palgaline töötaja.
Noor häbelikult naeratav kinnipeetav puikleb osavalt küsimusest, palju ta teenib. Ütleb viisakalt, et on rahul ja töötab viis päeva nädalas.
Statistika järgi on Harkus süüdimõistetute keskmine kuutöötasu 884 krooni. Vaba töötaja töötasu on 2879 krooni.
Välismaa tellimustega on naistevanglal ebameeldivaid kogemusi. Mõni aasta tagasi tellis Soome firma koguse matusekomplekte ja katkestas tellimuse poole pealt. Võlgu on jäänud ka Eesti ülesostjad.
Ämari mehed õmblevad samuti, nemad valmistavad süüdimõistetutele madratseid ja särke. Väikeses tsehhis töötab 8--10 inimest. Juurdelõikajateks on kaks noormeest, kes juhtkonna sisse astudes panevad kärmelt toanurgas mängiva teleri kinni.
Vangladirektor Gunnar Bergvald kinnitab, et ajatööl olevatele süüdimõistetutele saavad nad palgafondi nappusel maksta minimaalpalga 680 krooni. Tootmises teenib keskmiselt 730 krooni. Tipp-palgad ulatuvad 3000 kroonini.
Metallijaoskonnas, mis paikneb mitmes angaaris, valitseb kõle vaikus. Paar töömeest nokitseb nurgas seadmete kallal. Need on seadistajad, mitte töölised.
«Siin valmistatakse okaslinti,» osutab Bergvald ühele massiivsele seadmele. Hirmuäratavalt terava okaslindi kõrval on okastraat lapsemäng.
«Miks ei telli seda näiteks piirivalve?» küsib Bergvald retooriliselt.
«Ahjukestad,» tutvustab direktori asetäitja tootmise alal Aleksei Le?kin teisi tooteid. «Lähevad vaikselt, ühekaupa.»
Järgmisse angaari astudes sõnab Bergvald -- tünnitsehh, tellimusi pole. Angaaris seisab tünnide kõrval mitmendat aastat hulk piimapütte ja plekk-kühvleid. Need tuli rooste tõttu väljastpoolt üle värvida ja on nüüd kollased.
Samas on Ämari piimamannergute ja -jahutajate osas monopoolses seisus. Silma hakkavad kastekannud, saunakausid, plekist prügikühvlid jne. Oleks, kes ostab.
Le?kin kurdab üht mannergutoorikut kätte haarates, et hooaeg on varsti käes, aga plekk, millest nõusid valmistada, lõpeb otsa. Venemaalt saab osta kõige vähem vagunitäie, jätkub kolmeks aastaks. «Kust raha võtta?» laiutab tootmisjuht abitult käsi.
Suurimas, ligi 1500 mehega Murru vanglas käib tööl paarsada meest.
Mitmes aasta on kindel tellimus vaguniuksed Eesti Raudtee Tapa vagunidepoole. Rauast uks maksab 4500 krooni.
Asedirektor majaduse alal Ülo Kabruska meenutab, et neli-viis aastat tagasi kisti vanglatöötajate õhutusel seadmete ümbert metall maha ja tehti rahaks. Praegusel juhtkonnal ei jäänud muud kui allesjäänud vanametalli EMEXile müütada.
Kabruskal on plaan müüa vanglas laiutavad nn Rummu tuhamäed -- paekivi töötlemise rämps -- soomlastele 12 krooni tonn. 1996. aastal oli Murru vangla tootmise käive 2,7 miljonit krooni ja kasum 100 000 krooni. Kabruska ostis 90 000 eest seadmeid.
Murrul on erinevalt teistest vanglatest kogemusi erafirmadega. Aasta jooksul on Kabruska rääkinud ligi saja huvilisega, kes tahaksid vanglates tootmist arendada. Paraku on paljude huvi piirdunud jutuga.
«Koplis asuv AS T-Turbiin tellis näiteks 18 000 naelatõmbajat,» toob Kabruska esile ka positiivse külje.
ASi Baltic Puit kaudu müüdi eelmisel aastal Inglismaale 300 000 krooni eest täispuitmööblit. Inglased jäid aga 130 000 krooni võlgu. «Välismaalastega jäävad kaubad tihti katki, kuna nad loodavad, et müüme ilma rahata,» räägib Kabruska.
Murrul pannakse rõhku puidutöödele. Et ehitada moodne liimpuidutsehh, tuleks leida 5 miljonit krooni, arvutab Kabruska.
«Põhimõtteliselt oleks võimalik seadmed liisida ja kindlustada,» torkab jutule vahele Andrus Lepikov vanglate ametist.
Ülo Kabruska sõnul peaks tööhõive tagamiseks kindlustama pideva riikliku tellimuse. «Vanglate amet peab osalema riigihanke konkursil, aga riik võiks võtta vastu otsuse, et eelarvelised asutused ostavad ainult meilt,» pakub ta. Vanglatootmine peaks tema sõnul olema käibemaksuvaba.
Ma ei ole vanglate toodangut selles mõttes üldse võrrelnud või selle peale isegi mõelnud. Küsimus on kvaliteedis.
Siseturu jaoks võib-olla tuleks vanglad kõne alla, tööjõud on odav. Eriti kui on toodang, mida on võimalik valmistada automatiseeritult ja mille puhul on inimese osatähtsus väike. Aga ekspordi korral, näiteks meie toodame Põhjamaade jaoks kaminaid, ei kujuta ettegi, et keegi teine võiks seda teha. Firma au ja nimi on mängus. Vanglas on nii, et kui keegi eksib, ei vastuta selle eest mitte keegi.
ETK KIT tellis nõukogude ajal vanglatelt alltöövõttu. Ehkki ma ise sel ajal KITis veel ei töötanud, mäletan pidevaid probleeme, küll lõhuti seadmeid, küll rakiseid.
Mul peaks olema konkreetne teave, et midagi täpselt hinnata. Aga seda mul pole, olen vaid kuulnud, et vangid voodipesu õmblevad ja see on väga odav. Mul on suvilas üks seal valmistatud vatitekk -- sel pole küll midagi viga.
Voodipesu minek turul sõltub sellest, mis niitidega on õmmeldud, kui kvaliteetselt, millise silmaga on valitud kangas. Praegusaja ostja tahab erksat ja ilusat pesu -- võib-olla jätab vanglate toodang just selles osas soovida.
Eestis on minu andmetel viis kuni seitse voodipesu valmistajat, võib-olla ka rohkem. Rolli mängib hind, odavam sobib meie ostujõuga rahvale paremini. Turult voodipesu osta on odavam ja vahest seal müüaksegi vanglate toodangut.
Seotud lood
Kui 2015. aastal tuli Spotifys lauale idee Discover Weekly funktsiooni loomiseks, ei olnud ettevõtte asutaja sellest eriti vaimustuses. Sellele vaatamata oli töötajatel piisavalt autonoomsust funktsiooni edasi arendada, luues seeläbi ülipopulaarse toote. CVKeskus.ee uuris Eesti tippjuhtidelt Kai Realolt ja Toomas Tamsarelt, kuidas mõjutab juhtimiskultuur töötajate lojaalsust ja tööandja ihaldusväärsust.