5 märts 1997

Kompetentsusest rahvusliku leppimuseni

Valitsuste loomise spetsia-listi Tiit Vähi kolm katset on liiva jooksnud koos loosungiga «Kompetentsus. Koostöö. Kodurahu.» Koostöövõimelisuse astet on pidev partnerite vahetus valitsuskoalitsioonis üsna veenvalt näidanud, kodurahust ei ole pidevate skandaalide taustal samuti midagi järgi jäänud. Siit ei ole kaugel ka kompetentsuse küsitavus.

Neljanda valitsuse kokkupanijad on välja otsinud uue loosungi -- rahvusliku leppimuse valitsus. Taas räägitakse laiapõhjalisusest, loodetakse luua stabiilset, peaaegu et seinast seina valitsust, kelle algatused parlamendis suhteliselt probleemitult läbi läheksid. Kes rahulikult kaks aastat tööd teha saaks ja järgmiste valimisteni välja venitaks.

Äripäeva arvates ei vii sellise valitsuse kokkusaamine, kui see ka võimalikuks osutub, kusagile välja. Seda näitab juba väljend «seinast seina», mida on tarvitatud pea iga uue kabineti loomise eel, rõhudes sellisel viisil rahva rahulolu saavutamisele.

Kompoti Savisaar + Kallas + Rüütel puhul tekib pigem vastupidine efekt -- keegi ei ole rahul. Välja arvatud muidugi poliitikud, kuna valitsus kipub olema puhtformaalne portfellide jagamise nimel kokku pandud seltskond. Sotsiaal-liberaalne ajutine valitsus, kes käib välja sotsiaalseid loosungeid ja ajab liberaalset poliitikat.

Kaks aastat riigikogu praegust koosseisu on küllalt hästi näidanud, et omavahel kokkuleppele jõudmisest on asi kaugel. Kõik koostöövariandid on läbi proovitud ja ikka n-ö puusse joostud. Nii on loodetava laiapõhjalise koalitsiooni puhul lisaks parlamendisisestele konfliktidele oodata ka valitsusesiseseid ning tegususest ja stabiilsusest jääb asi üsna kaugele.

Toimetus on seisukohal, et valitsuse heitlikkus ja ebakindlus mõjub Eesti arengule pärssivalt, eelkõige välisinvesteeringuid ja suurettevõtete erastamist pidurdades. Valitsus peab olema tegus mitte ainult Eesti, vaid ka välismaailma jaoks.

Sage inimeste vahetumine institutsioonides erilist stabiilsust ei taga. Riigisiseseks näiteks sobib kasvõi kabineti vahetusest tulenenud järkjärguline seisukohtade muutumine üliõpilaste sõidusoodustuse suhtes.

Iseenesest polegi võib-olla halb, kui valitsus vahetub kahe aasta tagant, ent kaks vahetust ühe aasta kohta on sagedus, mis vaevalt et riigi majandusele kasuks tuleb.

Stabiilsuse saavutamine on Äripäeva arvates võimalik valitsusliitude kaotamisega. Seni on elu näidanud, et liitudel pole programmi ega vastutust. Poliitikud jooksevad usinalt ühest liidust teise, peaasi et võimul olla.

Liitude kaotamisega tekiks parteidel motivatsioon. Kujuneks välja kolm või neli tugevat erakonda ja võimalikuks saaks nii tugev koalitsioon kui ka tugev opositsioon.

Mõni aeg tagasi välja pakutud liitude kaotamise idee leidis ainult suuremate erakondade toetuse. See on küllalt mõistetav.

Senine pisisusimine on 101-le rahva poolt armastatud rahvasaadikule kindlustanud soliidse pensioni. Ja stabiilse võimaluse aeg-ajalt rahust ja leppimusest kõnelda.

Hetkel kuum