23 märts 1997

Sotsiaalne turumajandus, hästi müüv ebamäärasus

Mart Siimanni juhitav va-litsus ja peaminister ise on otsesõnu kinnitanud oma poolehoidu nähtusele nimega sotsiaalne turumajandus. Sõnapaar ise hakkas Eestis figureerima mõni aeg tagasi ja siiamaani ei ole osatud temaga õieti midagi mõistlikku peale hakata. Väljendi defineerimisegagi on sotsiaalse turumajanduse maarjamaistel ideoloogidel viimase ajani suuri raskusi olnud. Mis on põhimõtteliselt ka arusaadav, kuna asi on termini käibele võtnud koonderakondlastele endilegi küllaltki segane olnud.

Äripäeva arvates tuleb sotsiaalse turumajanduse terminit ja sellest rääkimist käsitleda pigem kui Koonderakonna ühte viisi ennast võimul hoida. Ei ole ju Koonderakond (nagu enamjagu Eesti erakondi, v.a Isamaaliit ja ehk ka reformistid) maailmavaateline partei vaid rohkem sõpruskond, mille põhieesmärk on võimu juures püsida. Selle nimel töötatakse välja võtteid ja ideoloogiaid, mis rahva seas hästi müüksid. Kaks aastat tagasi õnnestus koondmeestel Maarahva ühenduse abil pukki pääseda. Tiit Vähi väitis oma valitsused olevat liberaalse turumajanduse liinil. Uued valimised nõuavad uut müügiartiklit. Selleks on vaesemale valijaskonnale üsnagi sobiv see piisavalt segane, ent heakõlaline (sotsiaalne...sotsiaalabi) väljend. Eriti arvestades eestlase kuulsat kadedust edukama naabrimehe vastu. Siimanni sotsiaalne turumajandus selget ümberjaotamist ette ei näe. Peaministri sõnul lähtub sotsiaalne turumajandus ideoloogiast, et kõik inimesed ei ole aktiivsed, teotahtelised, kõik ei vastuta oma tegude eest, mistõttu riik peab osa koormust enda kanda võtma. Teisest küljest -- igasugune riigi sekkumine majandusse on samm jagamisele.

Kui üldse üritada turuma-jandust kaheks osaks jagada, siis Äripäeva nägemus sotsiaalse ja liberaalse turumajanduse olemusest on järgmine.

Sotsiaalse ehk eesti keeles riikliku turumajanduse puhul on ühiskonnas teatud grupp tarku, kes teavad, kuidas majandust juhtida ja reguleerida. On teistest pädevamad. Jagamist ei toimu, on riiklik reguleerimine. Riik reguleerib turgu, annab turule raamid, mille sees tohib mängida (kaitsetollid, litsentsid, maksukoormus jne). Raamide paikapanemine on ametnike ja poliitikute pärusmaa. Raamidest väljamineku puhul riik sekkub.

Liberaalne on vabaturumajandus. Privilegeeritud tarkade gruppi ei ole. Ainukesed regulaatorid on õiguskord ja konkurents. Ülejäänus tegutsevad ettevõtted isevoolu teed.

Toimetuse arvates on ma-jandusele kasulikem elada liberaalse turumajanduse tingimustes, muudest valikutest rääkimine saab kõne alla tulla vaid siis, kui rikkus on loodud. Valik sõltub ühiskonnast. Nihked ühele või teisele poole toimuvad tavaliselt umbes viieaastaste tsüklite kaupa.

Kui võtta klassikalise skaala järgi, kus tsentris on sotsiaaldemokraadid, paremal kristlikud demokraadid ja liberaalid ja vasakul sotsialistid, tekib üleminek üksikindiviidi väärtustamiselt ühiskondlikule ümberjaotamisele tsentris. Eesti valik on suhteliselt paremal tiival. Aktiivsest lokulöömisest hoolimata liigutakse siiski suhteliselt väikeses vahemikus.

Hetkel kuum