25 märts 1997

Vabaturu vabadustest

25 Eesti ettevõtet tahab minna börsile. Aktsiate börsil noteerimise kavatsusega antakse justkui märku firma soovist muutuda avatumaks. Enamik neist ettevõtetest kavatseb aga minna vabaturule, kus aktsiatega küll kaubeldakse börsisüsteemi järgi, kuid kus seni ei kaasne ettevõttele praktiliselt mitte mingeid kohustusi.

Poolbörsi-taoline vabaturg on üsna mugav ettevõtte jaoks, kes tahab saada börsile minekuga kaasas käivaid hüvesid, kuid pole tegelikult valmis muutuma avalikuks ettevõtteks. Tõrjuv suhtumine võimalikesse uutesse aktsionäridesse (muidugi mitte nende poolt ettevõttesse paigutatavasse rahasse) kumab läbi mitme vabaturule pürgiva ettevõtte plaanidest. Majandustulemusi ei avalikustata, kui, siis äärmisel juhul mingi umbmäärane käibenumber. Kuid hoidku alt, kui keegi peaks firma kasumi või bilansi vastu huvi tundma. Stiil «see on minu raha/ettevõte ja teen sellega, mida tahan» iseloomustab tulevaste börslaste avalikustamist.

Sellist suhtumist on soosinud ka väärtpaberiturg. Börsil on liiga vähe kaubeldavaid aktsiaid ning seetõttu kasvatab iga uus turule tulev aktsia endale kiiresti korraliku hinna. Ja seda hoolimata tema majandustulemustest. Meenub näiteks Rakvere lihakombinaat, kes mullu keeldus oma majandustulemusi avalikustamast, kuid aktsia hind jätkas tõusu sellest hoolimata.

Kahju on ainult sellest, et ka börs ise on sellist, eelkõige väikeinvestorite suhtes ebaausat kauplemist ligi aasta soosinud. Kuid nüüd on börsi kannatus vabaturu ettevõtete suhtes katkenud, lubasid ju mitmed, et lähevad kohe-kohe börsi pärisnimekirjadesse. Neljapäeval arutab börsi juhatus vabaturu ettevõtete kohustuste karmistamist. Aasta pärast kaotada vabaturg -- igati tervitatav mõte.

Hetkel kuum