1 aprill 1997

Kas Eesti peab siseturu kaitseks rakendama tolle?

Kui me tegeleme ühe ma-jandusharu, nagu põllumajanduse, tasuvusanalüüsiga, võttes aluseks üle keskmise tootja, kes on Eesti oludes efektiivne, tekib küsimus, kas see tasub ennast ära või mitte.

Tuleb välja, et näiteks piimatootmine on konkurentsivõimeline, teraviljatootmises on tasuvus nullilähedane ja lihatootmises kindlalt miinustes isegi efektiivse tootmise korral. Siit peab edasi mõtlema, mida me üldse selle asjaga peale hakkame olukorras, kus puudub stabiilne turg. Hetkel, millal ma investeerin ja külvan, ei tea ma, mis on turusituatsioon siis, kui pean hakkama lõikama ja turustama.

Ilmselt tuleb sisendeid, nagu väljaspoolt meile veetavat toodangut, ja väljundeid tasakaalustada, et muuta turgu stabiilsemaks. Sellepärast on vaja kaaluda asja sellest lähtudes, et igal asjal on oma konkreetne meede, mida saab kasutada.

Näiteks sealiha puhul ei saa jõudluskontrolli vms rakendada. Keegi pole võimeline ennustama, mitu põrsast toob emis ja palju on üldse laudas sigu. Seetõttu pole võimalik otse tootjale subsiidiume maksta, nagu lehmade puhul.

Ainuke võimalus sellisel juhul turgu stabiliseerida on imporditollid, mis lõikab ära välisriikide subsiidiumi ja toob selle meie riigieelarvesse.

Kaitsetollide osas on pilt niisugune, et loomulikult on Reformierakond kaitsetollide suhtes eitaval seisukohal ja nende kehtestamist me mingil juhul ei poolda. Pange tähele, ka Jaak Leimann, kes tegi oma komisjoni kokkuvõtteid, nimetas, et me võime teha kaitsetollid katseliselt sealiha suhtes, kuid sellest ei tule mingisugust tulu riigile.

Kaitsetollid on rohkem sotsiaalabi küsimus, kui riigi majandust reguleeriv küsimus. Sellest ei tõuse tulu riigieelarvele, kuhu peaksid need tollidest saadud maksud laekuma. Küll aga toob see kaasa hinnatõusu ja sellega koos ka inflatsiooni, mis on meie kõigi jaoks praegu päris oluline probleem. Seda tuleks ennekõike vaadata, mitte ühe väikese kildkonna soovi kaitsta siseturgu.

Kui me vaatame äsja toimunud maarahva kongressi, kus kaitsetolle nõuti, siis kas seal ikka olid need maainimesed, kes tõesti hädas on. Seal olid inimesed, kes on oma kolhoosi ümber teinud ühismajandiks või ühistuks ja püüavad neid juhtida samade meetoditega, mis viimased nelikümmend aastat. On ju selge, et majandid elasid ainult riigi abist ja nende jaoks on kummaline, et riigi abi enam niisama lihtsalt ei tule.

Loomulikult on talunikel vaja krediiti saada parematel tingimustel, kui see senini on võimalik olnud. Muidugi tuleb neile tagada informatsioonile hea ligipääs ja korralik koolitus.

Totaalne abiküsimine riigi käest on aga ikkagi liiast.

Hetkel kuum