13. aprill 1997
Jaga lugu:

Direktorid ootavad rahulikke koondamisi

Kui Eesti Põlevkivi teatas aasta alguses, et sellel aastal kavatseb kaevandusfirma koondada 900 inimest, tundus, et see on midagi erakordset. Eesti Põlevkivi peadirektor Väino Viilup on ise rahulik. Kolmsada inimest on praeguseks juba koondatud.

«See, et me koondama peame, on möödapääsmatu,» lausub ta.

Eesti Põlevkivi on viimastel aastatel ostnud palju kallist kaasaegset tehnoloogiat, mille tootlikkus on seni kasutatud nõukogude masinatest tunduvalt suurem. Seetõttu on inimtööjõudu kaevandustes vähem vaja.

Viilup räägib omamehelikult, kuidas koondamisi korraldada, et see oleks nii ettevõttele kui töötajatele võrdlemisi valutu.

«Igal aastal läheb nii või teisiti hulk inimesi ära ja nende asemele me nüüd enam kedagi ei võta,» selgitab Viilup.

Üks kontingent, kelle arvel saab ettevõttes koondamisi läbi viia, on töötavad pensionärid, teatab Viilup. Eesti Põlevkivis töötab praegu umbes 2500 pensionäri, kinnitab ta.

Viilup räägib, et ettevõttes on üsna sagedased juhtumid, kus inimesed on maa all või mujal töökohal loomulikku surma surnud.

«Sellest, ma arvan, peaksid kõik aru saama, et vanainimesi ei saa lõpmatuseni maa alla lasta,» selgitab Viilup. «Ohtlik on.»

«Teeme nendega viisakalt, maksame suured summad, kuue-seitsme kuu eest kompensatsiooni,» räägib Viilup koondatavatele makstavatest hüvitistest.

Ta lisab muiates, et pensionärid avaldavad üksteise võidu soovi olla esimeste hulgas koondatud. «Koondamist ootavate inimeste arv on suurem, kui me saame ellu viia,» lausub Viilup.

Viilup nimetab Eesti Põlevkivis koondatavate hulka ka osa kontoritöötajaid. «Omal ajal oli siin tohutu paberimöll ja töötas palju inimesi,» meenutab peadirektor. «Terve maja oli tegelasi täis, 350 inimest. Teine maja taheti kõrvale ehitada.»

Praegu on Eesti Põlevkivis 50 kontoritöötajat. Pooled kabinetid on tühjad, lausub Viilup. «Kui keegi tuleb küsima, et ta tahab suuremat kabinetti, siis palun väga,» lisab ta.

Omaette grupi koondatavatest moodustavad Viilupi sõnul tüübid, kes ei taha kuidagi aru saada, et nad ei tohi varastada, lollusi teha, purjus peaga tööle tulla või tulemata jätta, kelle suhtes on mitmeid karistusi rakendatud ja kellele on mitu korda andestatud.

«Korralikud töömehed ei jää kunagi tööta,» väidab Viilup. Ta lisab, et koondamised ei lõpe selle aastaga.

Viilupi sõnul oleks optimaalne, kui Eesti Põlevkivis töötaks 6000 inimest.

Üks väheseid üksusi, kus Eesti Põlevkivis lähiajal tööd juurde tuleb, on sügisel valmiv lõhkeainetehas, mis annab tööd sajale inimesele.

Otsapidi erastamisel olevas ASis Kiviter töötab praegu 3000 inimest. Firma koondas eelmisel aastal 209 inimest. Teist samapalju kaotavad oma töökoha sellel aastal.

Kiviteri peadirektor Jüri Soone ütleb, et koondamised jätkuvad ka tulevikus, kuid seda tuleb mõõdukalt teha. Kiviter maksis eelmisel aastal koondatavatele kompensatsiooni kokku üle kahe miljoni krooni.

Mõõduka olemisega peadirektor räägib, et teoreetiliselt võiks inimeste töökohad säilitada, kuid lõppude lõpuks muutub see ikka suuremat kahju tootvaks tegevuseks. «Siis on firma lõpuks tõsiasja ees, et töökoha kaotab tunduvalt suurem hulk inimesi,» selgitab Soone sellise teguviisi perspektiivitust.

Kõik koondamised on tema sõnul põhjendatavad tootmise efektiivsuse tõstmisega.

Soone räägib pikalt ida-virumaalastest, kes on senise elu jooksul harjunud lootma tehasele, mitte iseendale, kes on küllaltki paiksed ja ei kipu kusagile paremat tööd otsima minema. See teeb nii või teisiti koondamised raskemaks.

Soone osutab ka Ida-Virumaa välja kujunemata ja kehvasti funktsioneerivale tööjõuturule, mis ei lase koondamisi ainult majanduslikust otstarbekusest ellu viia.

«Välismaa analoogseid firmasid vaadates näeme, et neil on rentaablus väga hea, kuna teenuse osa tootes on väike,» räägib Soone.

«Kiviteris on näiteks 1800 inimest seotud põlevkivi töötlemisega, otseselt sellega tegelevad neist ainult pooled,» lisab ta. «Ülejäänud on remontijad, ehitajad, elektriseadistajad või transporttöölised.»

Kiviter on asunud osasid abitootmisi likvideerima ja suurim koondatute arv tuleb sealt, kinnitab Soone.

Peadirektor räägib väga täpselt, kuidas peaksid teenused ja tellimused firmas reguleeritud olema. Tööde maht, mida Kiviter peab nii või teisiti tellima, jääb laias laastus samaks ja töö ei kao kuhugi.

Likvideeritavates abitootmistes töötavad inimesed jagunevad tema arvates laiali erafirmadesse, kuid teevad sealtkaudu lõpuks ikkagi Kiviterile tööd.

Soone ei tee kordagi sellist nägu, et koondamised Kiviteris võiksid midagi hirmsat tähendada. «Meie ülesanne on leida nn mahe üleminek,» selgitab Kiviteri juht.

Kui keegi arvab, et ajakirjanduses plahvatusohtlikuks piirkonnaks nimetatud Ida-Virumaal trügivad tööhõiveameti uksest ja aknast sisse tööotsijad, siis tuleb tal selles pettuda.

Eelmisel nädalal piirkondliku tööhõiveameti uksest sisse astudes nägin ma koridoris ainult ühte vanemat daami ühe kabineti uksele nõjatumas ja ei kedagi rohkem.

Massilistest koondamistest selle piirkonna firmades rääkides mainib üks daam ASi Eesti Telefon. Hiljem selgub, et jutt käib vähemast kui kümnest inimesest.

Daam, kes tegeleb tööhõiveametis koolituse koordineerimisega, räägib üksikutest vahejuhtumitest ja mõnest huvitavamast persoonist, kes on nende juures käinud. Ka tema hääles ei kuule ma mingit paanikat tulevase töötute armee pärast.

1. aprilli seisuga oli Ida-Virumaa tööturuametisse pöördunuid 8500 inimest. Kohalik tööturuamet on üle 2000 inimese koolitamiseks kulutanud umbes kolm miljonit krooni.

Jaga lugu:
Hetkel kuum