Absoluutselt ei suhtu, eitan. Ma arvan, et see on rohkem levinud maarajoonides. Seal on palgad väiksemad, kollektiivid väiksemad ja säästetakse iga võimaliku asja pealt. Me ei usu, et Tallinnas väga palju seda värki on. Kuna me puutume kokku ehitusega, siis minu arvates on ehitusfirmades see kindlasti niimoodi. Ehituspakkumused on ka nii madalad, et teisipidi ei tule nad enam hinnavõistluses välja.
Vahepeal ümbrikupalkade maksmine ehk vähenes, aga mulle tundub, et nüüd hakkab see jällegi suurenema. Kui lugeda ja kuulda, kuhu maksurahad lähevad, siis ei teki erilist innustust. Järjest tuleb uusi skandaale, kus on selgelt näha, et muudkui rabage. Kes on suurema pumba juures, see rabab rohkem. Kui firmal läheb niigi kehvasti, siis pole erilist stiimulit makse maksta.
Meil puudub ümbrikupalkade maksmiseks vajadus, teiseks on meil liiga suur firma ja kolmandaks väljuks asi ilmselt kontrolli alt.
Suhtun halvasti. Meie firma maksab palka Hoiupanga kaudu. Kõigil on oma magnetkaart ja igaüks võtab raha välja, millal tahab. Siis kaob ka üksteise järel nuhkimine: kas keegi saab 10 krooni rohkem või vähem.
Niipalju kui ma olen kuulnud, on ümbrikupalga maksmine üsna levinud. Siis ei pea ju riigile makse maksma. Mina arvan, et see pole põhjendatud. Kui me tahame, et riik korralikult edasi eksisteeriks, tuleb ka korralikult makse maksta.
Niipalju kui mina tean, on ümbrikupalga maksjaid igast valdkonnast, muidugi, välja arvatud riigiettevõtted. Suuruselt on neid samuti igasuguseid.
Ma loodan, et see asi hakkab vähenema. Kui riik areneb edasi, siis areneb ka maksuamet. Kontroll on läinud kõvemaks. Kui maksuametnik tuleb kontrollima, paistab see dokumentidest kohe välja. See on ebaloomulik, kui on arenev firma ja see maksab kuus 680 kr inimesele, kes teeb päevas 8 tundi kvaliteetset tööd.
Ega see suurem asi süsteem ei ole. See ei toimi nii, nagu ilmselt planeeritakse. Pole vahet, kas maksta palgalehel või ümbrikuga. Inimesed suhtlevad omavahel ja lõppkokkuvõttes kõik teavad, palju teistele makstakse.
Kui käsitleda seda kui puhtalt pimedat tööraha, siis on see erineva arusaama küsimus. Ka puhast palka võib ju ümbrikuga maksta.
Pime majandamine on mingil määral kogu maailmas olemas. Riik eriti ettevõtjate peale ei halasta, vaevalt et ettevõtjadki sinisilmsed on. Ettevõtja leiab oma ni?id. Suuremad tegijad on suuremad petjad, väiksematel on seda kergem teha.
Üldjuhul petavad need, kes on pidevas hädas. Reeglina lööb neil laine pea kohal kokku. Selge ja sirgjooneline asjaajamine on tegelikult asja alus. Ümbernurgaasjad on lühiajalised.
Riik ja ettevõtja on nagu peegelpilt. Üks õpib ühe, teine teise käest. Tahaks ainult loota, et sellest koostööst riigile tulu tõuseb.
Seotud lood
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.