13. aprill 1997
Jaga lugu:

Tähtsusetuse sündroomist

«Oi ei, minu nime paluks küll mitte avaldada,» ütleb enamik intervjueeritavaid pärast ajakirjaniku küsimustele vastamist. «Mina olen nii tähtsusetu, et minust paluks küll mitte kirjutada.»

Kurioosne, sest pika demokraatliku ajakirjanduse traditsiooniga riikides ollakse nõus maksma miljoneid, et oma nime ajalehes näha või oma mõtteid ja seisukohti avalikult välja öelda. Kõik teavad oma kogemusest, et need, kes välja ei paista, ei saa olla edukad. Ma ei usu põrmugi, et eesti inimesed vähem julged oleksid. Ei, vaid siin lihtsalt puudub kogemus suhelda, avalikkuse ees esineda ja oma seisukohti välja öelda. Kuna kogemus puudub, siis ollakse kartlikud, n-ö tossikesed, ja surutakse maha viimnegi inimesele loomuomane edevus.

Enamgi, suur osa inimesi on pähe võtnud, et nad on nii tähtsusetud, ei suuda anda intervjuusid, ei suuda välja öelda oma arvamust ega võtta seisukohti. On tekkinud omamoodi tähtsusetuse sündroom, mis avaldub nii poliitikas kui majanduses. Ekspeaminister Tiit Vähi peab end ja oma võimeid nii tähtsusetuks, et ei julge rääkida oma kohtumisest Vene välisministriga. Pankurid on avaldanud arvamust, et Eesti pangad hakkavad taganema välispankade invasiooni ees. Seejuures unustatakse, et poliitikas ja majanduses ei tee ilma mitte Eesti, Venemaa ega USA, vaid inimesed, kes neis riikides elavad. Ja ükski riik ei saa olla edevam, haritum, väljapaistvam, rikkam ja edukam kui inimesed, kes selles riigis elavad.

Avalikkuse tähelepanu võitmiseks pole täna vaja palju aega ja energiat kulutada. Kasutagem siis seda võimalust, sest mõne aasta pärast võib olla juba hilja. Igal juhul ei tahaks firmajuhtidelt ja avaliku elu tegelastelt enam kuulda juttu stiilis «olen nii tähtsusetu».

Jaga lugu:
Hetkel kuum