20 aprill 1997

Aeg matta sõjakirves

Tartus toimunud võimujagamine annab tunnistust sellest, et Eestis ei ole erakondi ja parteisid. On ainult sõpruskonnad, kes edevusest või mingil teisel põhjusel on hakanud ennast erakonnaks nimetama. Nende nn erakondade eesmärk ei ole oma valijate huvide eest seismine. Eesmärk on tagada sõpruskonna heaolu. Ja kui olukord nõuab, siis sülitatakse avalikule arvamusele, unustatakse valijatele antud lubadused ning tõmmatakse vesi peale oma programmilistele seisukohtadele ja eesmärkidele.

Sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimised andsid tunnistust sellest, et suurem osa eestlasi toetab parempoolseid erakondi ja soovib, et senine majanduspoliitika jätkuks. Seda lubasid valijatele nii Reformierakond, Isamaaliit kui Mõõdukad ning samuti varjunimede taha pugenud Koonderakond.

Selle asemel, et pärast valimisi rahulikult võimupirukas ära jagada ja hakata koos oma lubadusi täitma, hakkasid paremerakonnad hoopis üksteisele kaikaid kodaratesse loopima. Kui paremerakonnad ei suuda lähiajal alustada konstruktiivset koostööd või ei tule erakorralisi valimisi, siis võime olla kindlad, et kahe aasta pärast toimuvatel riigikogu korralistel valimistel triumfeerivad vasakerakonnad eesotsas Edgar Savisaare ja Andres Varikuga.

Vasakerakondade võit järgmistel valimistel ei oleks nii hull, kui paremerakonnad oleksid neli aastat suutnud koos kindlalt võimul püsida ja oma põhilised eesmärgid realiseerida. Seni pole aga midagi märkimisväärset suudetud korda saata ja Eesti edukas areng on jätkunud ainult tänu inertsile.

Vasakjõudude võidukäiku aitaks ära hoida see, kui Isamaaliit, Koonderakond ja Reformierakond sõjakirved võimalikult kiiresti maha mataks. Unistada ju võib.

Hetkel kuum