1. mai 1997
Jaga lugu:

«Atentaat» ajas ootustega publiku segadusse

A. Kivirähk «Atentaat»

Eesti draamateatris

näidend kahes vaatuses, pilet 70 krooni

20. aprillil esietendus Eesti draamateatris Andrus Kivirähu näidend «Atentaat», mille on lavale seadnud Hendrik Toompere jun. Kostüümid ja kujunduse on teinud Ene-Liis Semper ning osades Guido Kangur, Elina Reinold, Kaie Mihkelson, Aleksander Eelma, Rita Raave jpt. Veidrad juhtumused toimuvad kõrtsis, millel on välja kujunenud kindel ja väike külastajaskond, kes on harjunud rutiiniga, mille lõhuvad ootamatud võõrad.

Mulle meeldis näidend. Esiteks osales selles esinduslik näitlejate seltskond, eranditult kõik olid head, tegid oma tööd ühtlaselt hästi. Näiteks Sulev Teppart. Näidend pani mõtlema, sisaldades hulga sügavaid sümboleid. Näiteks eliiditeooria, rahateema.

Negatiivselt poolelt jäi silma karjumine. See polnud üksnes selle lavastuse viga. Meie lavadel üldse ollakse eestlase kohta liiga lärmakad. Kardan, et keskmine eesti publik ei võta seda omaks.

Läksin teatrisse suurte ootustega nagu ilmselt kogu publik. Meeles oli Kivirähu vahva «Jalutuskäik vikerkaarel». Tahaksin midagi head öelda, aga ei oska. Minu meelest ei ole see üldse see Kivirähk. Ei leidnud asja mõtet. Oli see allegooria, filosoofia, mõistujutt? Mis puutus siia Caesar? Olen segaduses. Ei tea, mis see oli, mida nägin. Ei olnud üldse vaimukas. Lavaline rahmeldamine ja karjumine oli ka küsitav. Tundus, et ka näitlejad ei teadnud, mida teha.

Saalist etendust vaadates on väga hea tunne. Arvan, et see on hästi välja tulnud. Näitlejad tegutsevad laval innuga, on tunda, et keegi ei vägista. Olen väga rahul ka muusika valikuga. Näidendi sisu ümber jutustada ei saa. See peaks tekitama erinevaid arvamusi, sest püüdsin vältida otseütlemisi. Kuna ma ise ka ei tea, kus on tõde, ei hakanud ma seda kuulutama, vaid jätsin variandid. Mis näidendi lärmakusse puutub, siis vahest on see asja eest. Ega tegu pole kirikuga.

Jaga lugu:
Hetkel kuum