1 mai 1997

Elektri hind -- mille eest me maksame?

1. mail tõusis elanikkonnale müüdava elektri kilovatt-tunni hind 60 sendini, mis on 33,3% enam senikehtinust. Tihti seostatakse ja isegi samastatakse energia hinna tõusu põlevkivi müügihinna tõusuga. Põlevkivist toodetakse Eestis ligikaudu 98% elektrienergiast ja sellest tulenevalt on põlevkivi hinnal elektri hinna kujundamises tähtis osa.

Energeetikud levitavad informatsiooni selle kohta, et kütuse osa elektri hinnas moodustab 60%. Inimene, kes pole asja sisusse lähemalt pühendatud, teeb siit kiire ja esmapilgul loogilise järelduse, et põlevkivi müügihinna tõus põhjustabki elektritariifide järsu suurenemise. Rääkides kütusekulude 60protsendilisest osast elektrienergia tootmise hinnas, ei eksita formaalselt mitte milleski. Vajalik on seejuures ainult teada, et jutt on elektri tootmise hinnast elektrijaamas, mitte tarbijale müüdava elektri hinnast. Samuti on selliste kütusekulutuste hulka lülitatud õigustatult peale kaevuritele põlevkivi eest makstava summa ka Eesti Raudteele makstav veotasu.

Uude põlevkivi müügihinda on õnnestunud programmeerida osa põlevkivitootmise jätkamiseks vajalikke investeeringuid läbi moodustuvate amortisatsioonieraldiste. See moodustab aastas ligikaudu 130 miljonit krooni. Olemasolevate varade või nende analoogide soetamismaksumus on vähemalt 7,3 miljardit krooni. Õnneks pole nii mahukaid investeeringuid vaja teha, sest välja vahetada, uuendada ja täiustada on vaja vaid põhilisi tootmismasinaid.

Põlevkivi hinnale avaldab survet ka inflatsioon. Üldiselt on teada, et ka kindla majandusega riikides moodustab iga-aastane hiiliv inflatsioon keskeltläbi 3--3,5%. Eestis on see esialgu veel vähemalt kolm-neli korda suurem.

Selle tulemusena tõusevad maksud ja ostetavate kaupade ning teenuste hinnad. Elukalliduse tõusu tõttu peavad suurenema ka kaevurite palgad.

Eriti mõjutab aga põlevkivi hinda jätkuvalt kõrge inflatsioonitase SRÜ riikides, kust tuleb kõigele vaatamata osta suurem hulk tagavaraosi pärandiks saadud tehnikale. Põlevkivi tootmishinda tõstab aasta-aastalt ühe tonni põlevkivi kättesaamiseks tehtavate paljandustööde mahu suurenemine karjäärides, mäetööde kaugenemisega seotud transpordikulutuste suurenemine karjäärides ja kaevandustes, pidev väljapumbatava vee hulga suurenemine ja paljud teised objektiivsed, mäetööde tegemisega seotud kulud.

Hinda lisab teinekord ka lihtsustatud ning puhtformaalne lähenemine majandusprobleemide lahendamisele. Näitena võib siin tuua otsuse ressursi- ja saastemaksude määrade tõstmise kohta.

Et lähiaastate jooksul põlevkivi tootmiskulusid vähendada, hinnatõusu pidurdada on vaja mõnel riigiasutusel vastu võtta administratiivsed otsused odavama põlevkivi kaevandamiseks olemasolevate maaeraldiste kohta. Praeguse maaeralduse ammendumise tõttu lõpetab 1998. aasta keskel töö Sirgala karjääri Viivikonna osakond. Tööde peatamist põhjendatakse karjääri senise tööprintsiibi jätkamisel korvamatu kahju tekitamisega Vasavere looduskaitsealale ning Kurtna järvestikule.

Eesti Põlevkivi spetsialistid on leidnud originaalse meetodi, mille puhul saaks väljata põlevkivivarud ilma looduskeskkonnale edasist kahju tekitamata. Odavalt kättesaadavad põlevkivivarud on ka Jõhvi ja Kiviõli linna ning Kohtla-Nõmme alevi juures ja Maidla vallas. Eesti mäemeeste kogemused kaevandatud alade rekultiveerimisel ja koostöö Inglise ning Saksa spetsialistidega nende projektide alusel võimaldab põlevkivivarude väljamisel tootmishinna tõusu pidurdada.

Põlevkivi tootmiskulude tõus on möödapääsmatu, kuid asjatundliku ja mõistliku suhtumise puhul meile looduse poolt kingitud nn pruuni kulda -- põlevkivisse -- võib Eesti riik veel 25--30 aastat ise oma tarbeks vajamineva elektrienergia toota.

Arvestades meie riigi üha halvenevat väliskaubandusbilanssi, on see ainuõige tee.

Hetkel kuum