13. mai 1997
Jaga lugu:

CAR ei ole ainus ehituskindlustuse võimalus

Peale CARi ehk ehitamisaegse kindlustuse (loe 26. märtsi ja 7. mai Äripäevast) on ka teisi levinuid ehitaja vastutuse (äririskide) kindlustamise võimalusi.

Enamlevinud moodus riske maandada peale CARi on sõlmida aastane ametialane tsiviilvastutuse kindlustusleping. Kui veel paar aastat tagasi olid Eestis kindlustusvõtjateks põhiliselt notarid ja audiitorid, siis nüüd on kindlustanud oma ametialase tsiviilvastutuse ehk Professional Indemnity ka enamik arhitekte-projekteerijaid ja mitmed ehitusfirmad. Muidugi sisaldab ka ehitusriskide kindlustus vastutuskindlustust, kuid selle kate on viidud miinimumini ja hõlmab eelkõige ehituse territooriumil kolmandatele isikutele tekkinud kahjusid. Vastutuskindlustus katab tsiviilkoodeksi § 448 või § 449 alusel esitatud kahjunõuded.

Praktika näitab, et ehitaja ja projekteerija vahel tekib alati vaidlusi, kui avastatakse projekti- või ehitusviga. Siis kulub kindlustusfirma õiguskaitse ja ekspertiis marjaks ära. Väga sageli õnnestub ära hoida ka suurem kahju ja maksmata jäävad viivised, trahvid, töödejuhatajale jääb enam aega ehituse lõpetamise juhtimisele. Kindlustussumma valib ehitusfirma või projekteerija ise.

Kindlustada võib ka üksikprojekte, kuigi seda tehakse harva. Enamik firmasid kindlustab ära oma aasta tööde mahu, mida kindlustusperioodi lõpul võrreldakse tegeliku aasta finantskäibega. See on vajalik selleks, et kindlustuslepingu uuendamisel saaks kindlustusvõtja riske ümber hinnata ja anda ka maksesoodustusi.

Kuna tsiviilvastutuse kindlustuslepingu kohaselt on lepinguline vastutus välistus, siis on võimalik katta lepinguline risk finantsriskide kindlustusega. Kindlustusselts võtab sellisel juhul enda kanda lepingupartnerite tegevusest ehk tsiviilkoodeksi § 222 alusel tekkinud kahjud. Kindlustussummaks on konkreetses lepingus fikseeritud ühekordne summa.

Lisaks eelnevale on soovitav ehitustöövõtjal sõlmida garantiikindlustus ehitustööde lõpetamise ajaks. Kindlustusfirma antud garantii ei erine pangagarantiist. Erinevus on riskide hindamises ja tagatistes.

Lisaks sellele on kindlustusseltsil kaas- ja edasikindlustuse võimalus ehk võimalus riske maksimaalselt hajutada. Pärast hüvitamist on kindlustusseltsil garantiisumma ulatuses tagasinõude õigus kindlustusvõtjalt.

Seda kindlustusliiki võib nimetada ajutise makseraskuse kindlustamiseks, kuna firma ei deponeeri raha panka, vaid tema kohustuste eest vastutab kindlustusandja. Kindlustussummaks on lepingus fikseeritud garantiisumma.

Kuna ka kindlustus on äritegevus, ei ole välistatud, et ülikõrge riski tõttu võib siiski mõni ehitustegevuse valdkond jääda kindlustamata.

Kulude suuruse seisukohalt on kõige eelistatavam kogu investeeringuprojekti (ehitamise ja käitamise) võimalikult madal omahind. Seda on aga raske saavutada kulude vastuolulise kujunemise tõttu.

Tulenevalt olukorrast võib esineda erinevaid kulude eelistusi:

- saavutada toote- või teenindamisühiku madal omahind. See viib aga ehituskulude tõusule;

- eelistada väikeseid töövõtukulusid. Sellega saavutatakse soodne ehitus- ja sisseseadekulu vahekord -- kõrge tehnoloogilisustegur. Suureneb aga hooldus- ja remondikulu;

- eelistada väikeseid kapitalikulusid (koguinvesteeringute kulud), kui vara on määratud edasimüügile;

- eelistada väikeseid alalhoiukulusid, kui remonditöid on ebamugav teha tootmistehnoloogia või konstruktiivse lahenduse tõttu.

Samasse kriteeriumite rühma kuulub ka valikuvõimalus suurema maksumuse, kuid osade kaupa edasi lükatud tasumise ja odavama, kuid kohest väljamaksmist nõudva arvelduse vahel.

Hoonestusega seotud kulude ja riskide vähendamiseks praktiseeritakse nii kulude kui ka riskide transfeerimist töövõtjale ja lõpptarbijale. Sellega kaasneb aga ka nende osalemine käitamisest saadavas kasumis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum