Hea elu ilma direktiivideta

Artikkel

- Uudised
- 14. mai 1997 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hea elu ilma direktiivideta
Mõned juhivad eeskirjade järgi, kuigi nad ei tea, kes need on koostanud või mis eeskirjad need üldse on, väidab Murphy seadustikust pärit Loftuse juhtimisseadus.
Eesti juhtimise ja juhindumise euroaur on viimasel ajal tõsist jahutust saanud ja sellest veidi vesisemaks muutunud.
Euroopa komisjoni ettekirjutused probleemide kohta, mis Eesti peab lahendama enne integreerumist Euroopa Liiduga, võib laias laastus kaheks jagada: õigustatud etteheited (nt maareformi aeglane elluviimine, kohtunike, politsei ja tolli ebapiisav kvaliteet) ja need, mille kohta võib öelda -- jumal tänatud, et on täitmata jäänud (riigiaparaadile tehtavate kulutuste suurendamine, tollimehhanismid kolmandate riikide suhtes).
Äripäev arvab endiselt, et suures euroeufoorias ei kujutata Eesti ladvikus paraku kuigi hästi ette, mida ELiga liitumine endaga kaasa toob. Ei mõelda sellele, kas Eestile on euroliidu rüppe ronimine ikka ilmtingimata vajalik. Jalg on peaaegu ukse vahele saadud ja Euroopa Liiduga ühinemine võetud aksioomiks, millele alternatiive nagu ei eksisteerigi. Samas näitab Saar Polli viimane uurimus, et euroliidu pooldajaid on Eestis vaid 14% ümber.
Selge survegrupp, kes Eestit järjekindlalt Euroopa Liidu poole sikutab, ei olegi niivõrd poliitikud kui just ametnikud. Eurodirektiivide ämblikuvõrgus ollakse niivõrd tihedasti kinni, et ametnikega vesteldes ei julge nad eriti midagi öelda, kartes, et seisukoht võib mingi euroeeskirjaga vastuolus olla. Ametnike veskile on eurovärk aparaadikulutuste suurendamise nõudega tõsine argument.
Kui riik on rikas, võib ta endale lubada, mida iganes soovib, integreerumist ja sellega kaasnevaid totrusi.
Kui Eesti tahab iga hinna eest kõik euronõuded lahendada, kulutab ta kogu auru sellele ja näeb tõotatud värava ees välja nagu väljaväänatud narts. Euroopa Liit on mahlad välja imenud ja Eesti liidust täielikus sõltuvuses.
Suures tormamises tõotatud maa poole on Eesti areng paraku juba kinni jooksnud. Agaralt tegeldakse Euroopa Liiduga, selle asemel et panna tööle toll ja politsei, viia lõpule haldus- ja maareform. Paljud asjad on terve mõistusega lahendatavad, ei pea ilmtingimata näpuga normatiive joonima.
Toimetus ootaks Eestilt 180kraadist kannapööret. Iga hinna eest liitu trügimise asemel tuleks eesmärgiks seada saada parimaks riigiks Euroopas. Teeme Eestist majandusime. Eeldused on olemas -- infrastruktuur areneb, pangandus areneb. Eesti on väike riik ja õnneks igasugu liitude ja ühendustega mitte eriti seotud.
Eestist tuleb teha investeerimisparadiis, vabamajandustsoon, eurostumisele kulutatav raha suunata olulisemate riikide saatkondadesse investorite leidmiseks.
Eesti seisukoht maailma-areenil oleks -- Euroopa Liit, miks mitte, aga meie põhieesmärk on saada Euroopa parimaks riigiks.
Eurokursilt ärakeeramine on võimalik järgmiste demokraatlike valimistega. Euroopa parima riigi loosung on hea lobby korral igale parteile värskeks hoovaks kindlustamaks kohad riigikogu järgmises koosseisus. Seni ei ole sellist poliitilist liikumist veel tekkinud. Mõtlemisainet oleks kõige enam reformistidel kui ettevõtjate toetusega parteil.
Kui varem oli Euroopa Liit vahend hea elu poole pürgimisel, siis nüüd on ta saanud eesmärgiks omaette.
Eestil peaks olema Euroopaga tihe läbikäimine, mitte liit kui idée fixe.
Hetkel kuum