Kinnisvarafirmade liidus tuleb teha põhjalikke muudatusi

Eesti kinnisvarafirmade liit (EKFL) on eksisteerinud rohkem kui kolm aastat, suurema osa ajast Indrek Sauli taktikepi all. Seega on nii liidul kui ka tema juhil aega oma eksistentsi tõestamiseks olnud piisavalt. Kuna kogu Eesti majanduselu puudutavad olulised protsessid, nimetagem kasvõi omandi- ja maareformi või maksusüsteemi, puudutavad iga kinnisvarafirmat, oleks loomulik, et EKFLi tegevus on kõrgendatud tähelepanu all. Kuid kas ta on?

EKFL peaks olema huvitatud tagasisidest altpoolt, kinnisvarafirmad omakorda peaksid andma hinnanguid, kas neid esindav organisatsioon on olnud oma ülesannete kõrgusel või mitte. Hämmastaval kombel valitseb aga vaikus.

Põhjuseid võib välja tuua kaks: esiteks, ei olegi mingit põhjust kritiseerimiseks, kuna EKFL on õigustanud kõiki lootusi. Teiseks, suhtutakse liitu kui paratamatusse nähtusse, põhimõttel -- las ta olla. Lähtutakse eeldusest, et EKFLile peavad hinnangu andma liikmesfirmad, teistesse tema tegemised ei puutu.

Siit võibki leida motiive suhtumisele, et EKFL on loodud teatud isikute/firmade isiklike ambitsioonide rahuldamiseks või kildkondlike huvide realiseerimiseks. Selle vältimiseks tuleb liidul tõsisemalt oma PR-poliitika üle mõelda.

Üks võimalus oma tegevuse (efektiivsuse) tõestamiseks oleks EKFLi põhikirjas ja heade tavade koodeksis sätestatud eesmärkide ja põhimõtete kindel järgimine ja elluviimine.

Kui palju on EKFL jõudnud või tahtnud selle täitmise suunas aga ära teha?

Rahul olla vist eriti ei saa. Üheks põhjuseks võib pidada liidu suhtelist suletust, sealhulgas liikmesfirmade väikest arvu. Kui EKFL tahab nii riigi tasandil kui ka kinnisvarafirmade seas kaalukat rolli omada, on liikmesfirmade arvu kasvatamine mitte ainuüksi paratamatu, vaid lausa hädavajalik.

Selge on ka see, et kvantiteet ei tohi muutuda eesmärgiks omaette. N-ö kvaliteedi kontroll kindlate reeglite järgimise teel peab olema pidev ja tõhus.

Siiski ei maksa EKFLil hellitada lootustki saada mõjukaks organisatsiooniks enne, kui tema liikmete arv oluliselt ei kasva. Nii näiteks on täiesti väheefektiivne võtta kasutusele standardne esinduslepingu vorm, kui seda hakkaks järgima 10--15 firmat Tallinnas, aga 150 teevad lepinguid, kui üldse, siis oma äranägemise järgi.

Omaette teema on EKFLi organisatoorne ülesehitus. Praeguselt juhilt ei saagi midagi eriti loota, sest mittepalgalisena oli talle kavandatudki esindusfunktsioon. Nõuda,et arvutifirma juht oleks kinnisvarafanaatik, on aga kindlasti palju tahetud. Seega on viimane aeg palgata tööle korraliku töötasuga tegevdirektor, kes moodustaks ise väikese, kuid seda tõhusama meeskonna.

Juhatus, mis praegu torkab silma äärmise Tallinna-kesksusega, tuleb muuta üle-eestiliseks tõsiseks tööorganiks, kelle poolt antud suuniseid viiks ellu tegevdirektor. Kõrgeimaks organiks jääks liikmesfirmade üldkoosolek.

Mõttekas oleks üle vaadata ka juhatuse valimise printsiibid. Juhatus võiks koosneda regioonide esindajatest. Nii oleks tagatud ideede, probleemide, ettepanekute paljusus ja eripära.

Üht-teist oleks õppida ja üle võtta kasvõi pangaliidult, kuhu kuulub enamik panku ja organisatsiooni mudel on piisavalt täpselt paigas. Kuna kinnisvaraturg liigub mõnes mõttes panganduse järel, pole mõtet jalgratast leiutada.