Äri ja poliitika vahekord on segamini

Korruptsioonist on viimasel ajal palju räägitud. Räägitakse ja räägitakse, kuid selgus ei näi lähenevat. Mõnikord läheb arutelu käigus olukord vaata et veel segasemaks.

Lihtlabase altkäemaksuvõtmise ja onupojapoliitikaga on asi suhteliselt selge. Samas sünnitab suuri vaidlusi äri ja poliitilise võimu ebaselge vahekord Eesti ühiskonnas.

Kodanlik revolutsioon, mis kujundas välja kaasaja demokraatia, võitles seisuslike eesõiguste kaotamise eest. Teisisõnu, taotleti võrdseid konkurentsitingimusi kõigile võimalikele osalistele. Seetõttu ei talu demokraatia olemuslikult korruptsiooni ja allmaailma vohamist, sest mõlemad moonutavad võrdse konkurentsi situatsiooni. Esimene võimaldab mõnel saada põhjendamatuid ebaseaduslikke eesõigusi või tellimusi, teine aga on majanduse ebaseaduslikult maksuvaba sektor.

Ülaltoodud põhjustel nähakse demokraatias igasuguste arusaamatuste ärahoidmiseks meelsasti suuräri ja poliitilise võimu lahutatust nagu seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu puhul. Kuna võimu deklareeritud põhieesmärgiks demokraatias on ühise hüvangu taotlemine, püütakse võim usaldada omakasupüüdmatute ja kohusetundlike inimeste kätte. Neilt nõutakse oma riigi ja selle kodanike huvide ennastsalgavat kaitsmist kodu- ja välismaal.

Eraäri aga nõuab orienteeritust omakasupüüdlikkusele, ilma milleta ta kaotaks oma edasiviiva jõu.

Nõudmised nendes eri sektorites töötava personali mentaliteedi suhtes on teineteist üsnagi välistavad. Harva on demokraatias teada juhtumeid, kus need vastandlikud omadused on mõne isiksuse puhul erinevates rollides õnnelikult lahutatud. Mõistagi neid näiteid on ja teinekord üsna eredaid.

Üldjuhul on aga liiva jooksmas sedalaadi valimisloosungid, kus kutsutakse üles hääletama ühe või teise suurärimehe poolt põhjendusega, et ta on oma isiklikes äriasjades edukas, küll suudab linna- või riigiasjad kah joonde ajada. Pealegi mehel-naisel raha küllaga, ega ta teene eest kätt välja sirutama ei hakka. Ajalooline kogemus paraku näitab, et kalduvus sobi teha ei sõltu sissetulekust. Harjumuspäraselt suur sissetulek lihtsalt ahvatleb tegema suuremaid tehinguid.

Suuräri ja poliitilise võimu vahetu ühitamine on iseloomulik vähearenenud Aafrikale ja Ladina-Ameerikale. Äärmuslikeks näideteks on Zaire ja Nicaragua.

Zaire'i president Mabutu Sese Seco saab oma klanniga valdava osa teemandituludest, kuigi ettevõtted on riiklikud. Nicaraguas oli diktaator Somoza perekond suurimad ärimehed ja maaomanikud. Nad lubasid seista kõigi huvide eest, kuid viimaks selgus tõde ikkagi. Mõlemas riigis lõppes asi kodusõjaga.

Viimane teadaolev katse demokraatlikus riigis ühitada ärilist edu ja poliitilist võimu tehti korruptsioonist puretud Itaalias. Meediamagnaat Silvio Berlusconi võitis ülekaalukalt valimised, kuid üheksa kuu pärast oli ta peaministri toolilt läinud. Selle vägitükiga ei saanud hakkama mitte väeti poliitiline opositsioon, vaid peaministri ärilised konkurendid. Berlusconi minevik harutati lahti n-ö püksiõmblusteni, ka mõnikümmend aastat vanad, puhtinimlikud eksimused kanti sihiliku ebaseadusliku saamahimu arvele. Tulemuseks olid erakorralised parlamendivalimised.

Meil ei mõisteta alati seda riski, mida kujutab enesest suurärist poliitikasse tulek. Suurärimehest poliitiku ka kõige paremate kavatsustega astutud sammudes kipuvad tema ärilised konkurendid nägema enesele kuuluvate firmade soosimist. Kõikvõimalikke vaieldavusi asutakse avalikult võimendama, kasvõi igaks juhuks. See omakorda rikub rünnatavate firmade mainet ja seega ärilist edukust.

Demokraatlikus ühiskonnas on riigivõimul suuresti arbiteri roll, kes seadusi tehes ja seaduste alusel tagab korra erinevate konkureerijate vahel. Mingil moel meenutab see olukord jalgpallimat?i, kus mängu ei saa endastmõistetavalt vilistada ühe võistkonna treener või omanik. Demokraatias toimib riigivõim suure hulga pealtvaatajate valvsa pilgu all. Kui mõni mängija eksib, määrab arbiter talle kohe karistuse ning publik andestab rikkujale enamasti sealsamas. Kui aga eksib kohtunik, nõuab publik kärarikkalt ta karistamist.

Seetõttu tuleb paljudel meie tegijatel lõpuks ära otsustada, kas nad on mõne meeskonna omanikud, mängijad või hoopis vilemehed. Nende rollide päevast päeva segiajamine on kaasa toonud lõputu, kohati üsna labase arveteklaarimise.