Leedu küla toetub riigile

Ehkki mullu sai fondidest soodustingimustel laenu ligi 75 protsenti majanditest ning agrotööstusettevõtetest, ei päästnud see neist paljusid pankrotist, kuna raha kasutati ebaefektiivselt. Seetõttu otsustati põllumajanduse otsesest krediteerimisest Leedus tänavu loobuda. Vahendid koondatakse fondidesse, millest otse subsideeritakse üksnes põllumajandustoodete tootmist. Ülejäänud raha läheb investeerimisprogrammide rahastamiseks -- agroteenindusettevõtete ja talumajandite toetuseks, uue tehnika ja tehnoloogia soetamiseks, mahepõllumajanduse edendamiseks jne.

Käesoleval aastal muutuvad ka kokkuostu põhimõtted ning kokkuostuhinnad. Minimaalsed kokkuostuhinnad kehtestatakse vaid toiduteraviljale -- rukkile ja nisule. Nisu ei ole kavas enam nii subsideerida nagu möödunud aastal, kehtestatakse vaid kokkuostu miinimumhinnad (tonn I kategooria nisu 1940 krooni, II kategooria 2145 krooni, III kategooria 2422 krooni). Odra ning muu söödateravilja hinna reguleerimisest on tänavu loobutud. Küll toetab riik aga rapsikasvatust, kuna Leedus on olemas oma rapsiõli tootmise tehas. Tonni rapsiseemne pealt saavad talupidajad 170 krooni subsiidiumi.

Kõige raskem oli piima kokkuostuhinna kehtestamine. Suveperioodil kujunes tonni II sordi piima kokkuostu miinimumhinnaks 1900 krooni. 1. novembril hakkab kehtima talvine lisatasu 170--340 krooni sõltuvalt piima sordist.

Kohalike põllumajandusspetsialistide sõnul võib jääda mulje, et Leedu põllumehed elavad hästi. Kokkuostuhinnad tõusevad vähemalt kord kvartalis. Tegelikkus on aga hoopis teine, kuna maaomanikud on täielikult sõltuvad monopolidest -- põllumajandussaadusi töötlevatest ettevõtetest.

Ettevõtted dikteerivad oma hinna ning ostavad toodangut sageli riiklikult kehtestatud hinnast madalama hinnaga. Läti maaomanike liidu esimehe Jonas T?uljavit?use sõnul eelistavad talunikud sageli olukorraga leppida, kuna vastasel juhul pole võimalik oma toodangut müüa. B&B