19 juuni 1997

Viis aastat oma raha

Vaevalt aasta pärast taasiseseisvumist, vahetult enne rahareformi valitses Eestis hüperinflatsioon. Selle tasandamiseks maksti paljudes ettevõtetes palka välisvaluutas.

Hansapangas näiteks Soome markades. Hannes Tamjärve sõnul said Hansapanga juhid sel ajal umbes 200 FIMi kuus. Pangandusturul puudus vähegi pikaajalisema krediidi võimalus, laenuintressi tase kõikus 40--80 protsendi vahel. Populaarne oli rubla ja dollari vaheline spekuleerimine. Rublad tuli vahetada dollarite vastu, neid mõnda aega hoida ja tagasi vahetada. Paljude seni ärimaailmas tegutsejate kapital sai sealt alguse.

Kevad-suve 1992 oma elu kõige põnevamaks ajaks nimetav peaministri majandusnõunik Ardo Hansson meenutab, et inimestest, kes tollal optimistlikku juttu rääkisid, arvati, et nad on hulluks läinud.

Pankrotistunud Tartu Kommertspanga eksjuht Rein Kaarepere käis reformieelsel kevadel Tartu ülikooli üliõpilastele rääkimas, kuidas rubladele ei saa midagi vastu panna. Tema sõnul oli krooni kehtestamine mõttetu kui mitte võimatu üritus. Tartu Kommertspank tegeles aktiivselt välisvaluuta vahetamisega rublade vastu nii Eestis kui ka teistes rublariikides ja krooni tulek oleks selle võimaluse kaotanud. Krooniideed tegid tollal maha paljud.

Rahvusvaheliste rahandusringkondade suhtumine Eestis oma raha kehtestamisse oli enam kui leige. Maailma rahandusasju koordineeriv rahvusvaheline valuutafond oli resoluutselt rahareformi vastu. IMF muutis eestlaste survel oma suhtumist alles viimasel minutil, kui Inglismaal ja Ameerikas trükitud kroonid olid juba keskpangas.

Sularaha roll pankade käibes oli enne rahareformi väga suur. «Eranditult kõik panga töötajad said vähemalt ühe öö rahalugemisega tööd ja kassas raha lugemine sai selgeks,» räägib Tamjärv.

Inimesed aga ootasid juba varajastel öötundidel rahavahetuspunktide juures. Mitte sellepärast, et kardeti rahast ilma jääda. Tore oli.

Riigikogu liikmel Andres Tarandil tuli sõita Padisele. «Olin jah sinna sisse möllitud ja pidin kroonide saamiseks sinna sõitma. Eks see tekitas veidi raskusi, aga see oli iseseisvuse sümbol, midagi täiesti oma.»

Kroon toimis. Kui Rootsi suursaadik üritas paar päeva pärast reformi Pärnus Neste bensiinijaamas maksta Rootsi kroonidega, lükati need tagasi väitega, et see raha Eestis enam ei kehti.

Ootused aga, et oma raha muudab nõiaväel Eesti probleemid olematuks, oli pisut enneaegne. Majandus ei hakanud tõusma enne 1994. aastat.

«Nädal või poolteist pärast reformi, kui esimene eufooria oli vaibunud, ütlesid mõned tuttavad, et nii Eesti kroon kui vabariik on täielik jama ja lubasid emigreerida,» räägib Hansson. Läksid veel mõned kuud ja usk krooni tugevusse tuli tagasi.

Krooni tulekuga likvideeriti ettevõtjal veel üks muutuja tema niigi paljude muutujatega võrrandis ja anti talle rahasüsteemis selge ankur pihku, kirjeldab Tamjärv hansapankurile iseloomuliku matemaatikalembusega.

Üks Hansapanga asutajatest, Eesti Panga asepresident Heldur Meerits kinnitab koguni, et kui poleks olnud rahareformi, kehtiks Eestis tänaseni rubla ja me elaksime samas rütmis Venemaaga.

Krooni tulek polnud pankade jaoks pilvitu. Pärast rahareformi peatus mõneks ajaks laenutegevus, sest pangad pidid krooni inflatsioonile ja sellega seotud intressile ümber orienteeruma.

Krooni kehtestamisele järgnenud Tartu Kommertspanga krahh polnud aga tingitud rahareformist, vaid panga juhtimise vigadest. Tartu Kommertspangast võetud laenuga asutatud Hansapangal õnnestus eelkäija vigu vältida ja tõusta Baltimaade suurimaks rahaasutuseks.

Ardo Hanssoni sõnul on Eesti majandus viie aastaga, krooniajal, saavutanud täiesti normaalse struktuuri, kus 5% sisemajanduse kogutoodangust tuleb põllumajandusest, 20% tööstusest ja 75% mujalt.

«Viie aastaga on majandus saavutanud normaalse vaese, aga küllaltki dünaamiliselt areneva riigi struktuuri,» ütleb Hansson.

Ükski ettevõtja ei ole pimesi riigile lojaalne, ta tahab olla lojaalne mõistlikule riigile ja efektiivselt tegutseda. Tamjärve sõnul oleme sellisele riigile üsna lähedal. «Tänaval näeb kümme korda rohkem naeratavaid inimesi kui viis aastat tagasi. Ka see on oluline näitaja,» kinnitab ta.

Säärast ühtekuuluvustunnet ja ühist selget eesmärki kui rahareformi ajal Eestis paraku enam pole. Oleme muutunud normaalseks riigiks, kus on erinevad huvigrupid. Majanduspoliitika muutub väga väiklaseks, kui asi puudutab näiteks õlleaktsiisi ja kemplemine käib ühe maksumäära ümber, sõnab Hansson.

Eesti majanduspoliitikas saavutatud järjepidevus laias laastus on Hanssoni arvates aga märkimisväärne. Hansson ei usu, et näiteks ka valitsuse vahetudes hakkaks majandus kohe teises suunas liikuma.

Kaupmehed said krooniga jalad alla

Saksa margaga kindlalt seotud kroon pani aluse välismaiste kaupade sissevoolule ja poed täitusid tasapisi värske kaubaga.

Jens Moustgaard tunnistab, et krooni tulek muutis äritegemise paremaks. Moustgaardi hulgimüügifirma Moustfood müüs rubla ajal kaupa ainult valuuta eest, aga pärast rahareformi tuli hakata kroonidega kauplema.

Enne rahareformi alustanud hulgikaubandusfirma Jungent loomise mõte tekkis turundusnõuniku Kait Liinevi sõnul sisemisest protestist teha midagi eraalgatusel. Kuus ettevõtlikku meest panid kokku 20000 rubla ja nii see läks. Rublaajal kaubeldi kasutatud rõivastega ja raha sai spordikotiga veetud.

Krooniajal algas piirituseäri. Seda toodi Hollandist ja Belgiast ning liitri hulgimüügihind oli 28--32 krooni. «Algusajal kulusid kui selliseid ei olnudki, olid tulud,» meenutab finantsnõunik Indrek Võitra. Täna enam niimoodi ei saa.

Ja ka tulud pole enam endised. Kui kasumismarginaalid olid viis aastat tagasi 30 protsenti, siis nüüd on need näiteks kohvil 7--10.

Hetkel kuum