Ees pikad kõnelused

Komisjoni sõnul põhinevad soovitused kandidaatide objektiivsel hinnangul, mille aluseks on ELi Kopenhaageni tippkohtumisel 1993. a kinnitatud kriteeriumid.

Kokkuleppe kohaselt on ühendusega liitumiseks nõutav stabiilsete institutsioonide olemasolu, mis tagavad riigis demokraatia, valitsema peab seaduse võim, nõutav on inimõiguste ja vähemusgruppide kaitse, funktsioneeriv turumajandus ning suutlikkus täita liidu liikme kohuseid.

Euroopa komisjon valis välja kuus kandidaati, kellega liitumisläbirääkimisi alustada esimeses järjekorras. Ühehäälset heakskiitu pole komisjoni ettepanekule Euroopa valitsustelt oodata.

Kindlasti astub Prantsusmaa välja NATO laienemisest välja jäänud Rumeenia eest, ehkki EL on korduvalt toonitanud, et ühte organisatsiooni vastuvõtmine ei ole kompensatsiooniks teisest väljajäämise eest. Türgi on solvunud, et teda esimesse vooru ei arvatud ning võib takistada Küprose liitu pääsemist või isegi naasta oma ähvarduse juurde vetostada NATO laienemine. Skandinaaviamaad näeksid meelsasti läbirääkimiste laua taga kõiki Balti riike.

Paljud riigid, sealhulgas Saksamaa, eelistaksid väiksemat liitujate arvu, piirdudes näiteks NATO väljavalitutega. Mõned diplomaadid väidavad, et seda tingib Amsterdami kokkulepe ning et 20 ületav liikmete arv nõuab uut valitsustevahelist konverentsi. Selline seisukoht ohustab Küprost ja Eestit.

Nii või teisiti pole ühelgi kandidaadil liitu kerget sissepääsu oodata. Tehniliselt on Euroopa Liiduga ühinemine palju keerulisem kui liitumine NATOga. NATOga liitumine puudutab vaid kaitse- ja välisministrit, ELiga liitumine aga kogu valitsuskabinetti. Kandidaadid peavad tagama seaduste vastavuse ELi seadustikule, acquis communautaire'ile, kusjuures erandid on ajutised. Administratiivse töö maht on tohutu. Bloki praegustel liikmetel on kõigil umbes 1000 kõrget ametnikku, kes pidevalt Euroopaga dialoogi peavad. Mõnedes kandidaatriikides on selliseid ametnikke vaevalt 20.

Veelgi suuremaid probleeme põhjustab liidu laienemine ELi praegusele poliitikale, eelkõige põllumajanduse, regionaalsete abiprogrammide ning laienemise finantseerimise osas.

Varasemad kogemused näitavad, et liikmed võitlevad ägedalt igasuguste muutuste vastu. Eriti suur kiusatus tõrkuda on sellistel riikidel nagu Hispaania ja Portugal, mis saavad Brüsselist suuri abisummasid. Nii on olemas oht, et avalik arvamus pöördub laienemise vastu.

Läbirääkimised ei pruugi takerduda üksnes ELi institutsioonide reformimisse, vaid selle taha, kes finantseerib ELi eelarvet ning kes sealt raha ammutab -- teema, mis kord juba ELi tegevust on takistanud, kui Margaret Thatcher nõudis viis aastat «Briti raha» tagasi.

Üks mitte just meeldiv järeldus on, et laienemisläbirääkimisteks kulub palju aega. Hispaania ja Portugali vastuvõtmiseks 1986. a kulus üheksa aastat -- need riigid olid aga rikkamad kui praegused kandidaadid. Nii kõneldakse Brüsselis esimeste liikmete vastuvõtmisest 2005. aastal. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1997